Ava peamenüü
(puudub)
Lahkumisfoto (pildistas 12. juulil 2016 Tarmo Lukk, kui meil oli Raplas nn pilvehuviliste rakukese kokkutulek)

Jüri Kamenik (sündinud 25. augustil 1988 Tallinnas) on eesti atmosfääriteadlane.

Ta on kirjutanud raamatu "Eesti pilveatlas". 2020. aastal on ilmumas kirjastus Argoga koostöös "Sinasõprus pilvedega". Sellele sekundeerib Sven-Erik Enno raamat "Välk ja pauk".

Haridus- ja elukäikRedigeeri

Kamenik lõpetas 2008. aastal Tallinna Mustamäe Gümnaasiumi[1] ja 2013. aastal Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonna geograafia erialal[2], kaitstes bakalaureusetöö teemal "Äikesesademete ajalis-ruumiline jaotus ja pikaajaline muutlikkus Eestis perioodil 1950–2005".[3] 2015. aastal sai ta samast loodusteaduse magistri (loodusgeograafia ja maastikuökoloogia) kraadi[4].

Alates 2015. aastast on ta Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonna doktorant. Doktoritöö teema: "Äärmuslike ilmanähtuste klimatoloogia Eestis ning selle võimalikud tendentsid kliima muutudes" (juhendajad Piia Post ja Jaak Jaagus; pikendatud).[5]

Kamenik töötab alates 2009. aastast ilm.ee-s, kus on meteoroloogia ja loodusnähtuste populariseerija, alates 2017. a sügisest ka sünoptik.[6]

Asus 2018. aasta jaanuarist asus tööle M-Spordis (Fordi) sünoptikuna. Viimase asjaolu survel asutas 31. jaanuaril 2018 ettevõtte Ilmainstituut OÜ, mis pakub erasünoptiku teenuseid, ekspertanalüüse, seminare, loenguid ja kursusi nii ettevõtetele kui eraisikutele, heategevuslikult, aga arendab ka erialast keelekasutust ehk ettevõtte all on loodud ilmaterminikomisjon[7].

AtmosfääriteadusRedigeeri

Ilmast ja meteoroloogiast huvitus ta põhjalikumalt 1998. aastal. Samast ajast algasid ka tema süstemaatilised ilmavaatlused. Ülikoolis oli ta põhieriala kõrvalt läbinud ka meteoroloogiakursusi.

Üliõpilasena organiseeris ta erinevaid meteoroloogiahuviliste üritusi:

  • 2008. aasta oktoobris üliõpilastele suunatud kolmepäevase meteoroloogiamatka;
  • 2009. aasta novembris Tartus (Tähe 4 hoones) kõigile huvilistele mõeldud meteoroloogiaõhtud (osalejad oli kokku üle 100, päevas korraga kuni 60);
  • peamiselt aastatel 2009–2011 äikesejahte (harivaid äikesevaatlusi koos pildistamisega), mis 2014. a jõudsid koos Rene Henri Rand ja Kaarel Virrojaga dokumentaatfilmi faasi.

Tema teadust populariseerivatest kirjutistest on eeskätt ilmateemalisi artikleid ilmunud teadusajakirjas Horisont (ISE andmebaasis 19 artiklit, lisaks hulgaliselt Internetis ilmunuid) ja Eesti Loodus (ISE andmebaasis 10 artiklit), aga tema artikleid on avaldatud ka ajakirjades Tarkade Klubi (ISE andmebaasis 4 artiklit) ja Loodusesõber (ISE andmebaasis 11 artiklit), mitmes ajalehes ja Tartu Ülikooli teadusportaalis "Novaator". Just seoses sellega, et ta on ajakirja Horisont rubriigi "Pilvepiir" autor, on ka see teadusajakiri koostööpartnerina projekti mobiilirakenduse "Horisondi Pilveaabits" väljatöötamisega seotud osasse kaasatud (rakendus lasti välja 2015. a kevadel).

Ta on teinud ettekandeid, pidanud loenguid, esinenud saatekülalisena Eesti Rahvusringhäälingu teadussaadetes "Labor", "Ökoskoop" ja "Huvitaja", osalenud aastatel 2009–2017 organisaatori ja žüriiliikmena ilm.ee korraldatud Pilvejahi (hiljem Pilvepiir koostöös Horisondiga) fotovõistlustel, koostanud temaatilisi stende ja osalenud muu sisulise panusega nii EMHI (praeguse Ilmateenistuse) korraldatud meteoroloogiapäevadel, Eesti üldhariduskoolides (nt Orava Põhikool, Tallinna Mustamäe Gümnaasium, Tallinna Reaalkool), Tartu Ülikoolis kui ka 2012. aasta teadlaste öö raames Paide Vallitornis.

Erinevates Eesti üldhariduskoolides ja kõrgkoolides juhendanud järgmisi lõpu-, diplomi- jt akadeemilisi töid:

Neile lisaks mõned ettekanded ja seminari- või kursusetööd nii üldharidus- kui ka kõrgkoolides.

Peab blogi "Ilm ja inimesed" (üle 1000 postituse, kokku üle miljoni vaatamise) ja veebilehte "Pilved, nende tekkimine, klassifitseerimine ja liigid".

Tema parim sõber ja pereliige on Jaanus Leuska, kes teda toetanud ja nõustanud äikesejahtidel, M-Spordi tegevuses ja mujalgi.

TeosedRedigeeri

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri