Ava peamenüü

Apostel

(Ümber suunatud leheküljelt Jünger)

Apostel (vanakreeka keelest  ἀπόστολος “apostolos” on aramea sõna “šaliach” tõlge ja lähtub verbist ”(volitusega) läkitama”.)[1] Varakristlikul 1. sajandil (apostlikul ajajärgul) ristiusu kuulutaja ja õpetaja ning koguduste korraldaja (vaimukandja), keda oli Jeesus ise õpetanud või kes olid õpetuse saanud Jeesuse õpilastelt. Apostlite- järgsel ajastul nimetati apostliteks ka vaimukandjaid, kes rändasid kogudusest kogudusse ja kuulutasid ristiusku. Hiljem tunnustas kirik apostliteks ainult Jeesuse 12 õpilast (jüngrit) ja Pauluse. Tähtsaimad apostlid on Peetrus, Paulus, Jaakobus ja Johannes. Uue Testamendi järgi on apostel rohkem kui tavaline õpetaja ja kuulutaja: ta on Kristuse poolt kutsutud ja seatud esindama Jumala riiki. Uues Testamendis on sõna apostel kasutatud peamiselt Jeesuse kaheteistkümne jüngri, Pauluse ja  teiste kristlaste kohta, kes olid kaasatud kuulutustöösse. Jeesus valis kaksteist apostlit kaastöölisteks, jutlustajaiks ja tervekstegijaks. Pärast ülestõusmist käskis Jeesus neil minna ja kuulutada kogu maailmale, mida nad olid tema kohta teada saanud. Kui jüngrid  otsisid apostlit, et asendada Juudas Iskariotti, ütles Peetrus neile, et nad peavad valima kellegi, kes oli olnud koos Jeesusega tema tegevuse algusest peale ja kes oli näinud teda pärast seda, kui ta tõusis surnuist üles. Paulus väitis, et ta on apostel, sest ta uskus, et tema kogemus Damaskuse teel polnud pelgalt nägemus, vaid kohtumine elusa Jeesusega. Jeesus oli valinud tema kui oma erilise saadiku, kelle eriülesandeks oli tema sõnumi kuulutamine paganaile üle maailma.[2]

Apostlite valimineRedigeeri

Kui Jeesus kaksteist meest oma apostliteks valis, siis ei teinud ta neid tavalisteks käskjalgadeks või kulleriteks, kelle ülesanne on ametlikult sõnumit kuulutada. Jeesus tegi neist kaheteistkümnest oma õiguslikud ja isiklikud esindajad. Jeesuse missiooni sisuks oli Jumalariigi kuulutamine ja kurja võimust võitusaamine. Selle messiaanliku ülesande täitmisest osavõttu tahtis Jeesus oma apostlitele võimaldada. Ta ütleb selga sõnaga, mil määral peavad apostlid tema esindajad olema: “Kes teid vastu võtab, võtab vastu minu, ja kes minu vastu võtab, võtab vastu minu Läkitaja” (Mt10,40). “Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu, kes aga minu kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale mu Läkitaja” (Lk 10,16). Nii saab nimetus “apostel” kristliku kuulutuse kandjaid tähistavaks spetsiifiliselt kristlikuks mõisteks. Apostlite valimisel pidi Jeesuse jaoks olema sügav religioosne tähendus, sest Luukas täiendab jutustust tähelepanekuga: “Jeesus läks mäele palvetama ja veetis kogu öö Jumalat paludes” (Lk 6,12).  Luukas on juba mitu korda Jeesuse palvetamist esile tõstnud: “Päeva hakus Jeesus väljus ning läks tühja paika,” (Lk 4,42) ja: “Temal oli aga viisiks minna tühja paika ja seal palvetada” (Lk 5,16). Siin kasutatud väljendid sisaldavad üsnagi erilist rõhuasetust. Väljend “öö läbi valvama” esineb ainult siin, enne apostlite valimist. Sel ööl tõi Jeesus oma tegemised Isa ette ja pidas temaga kahekõnet. Jumal- Isa oli see, kes valitavad lõplikult kindlaks määras. Jeesus kutsus jüngreid enda järel käima; ta valis nende seast välja kaksteist ja tegi nad apostliteks - ajutiselt oma avaliku õpetustegevuse ajaks, lõplikult pärast oma ülestõusmist. [3]

Kaksteist apostlitRedigeeri

Arv kaksteist ei ole juhuslik.See vastab Iisraeli poegade arvule, kes panid aluse väljavalitud jumalarahvale. Apostlitena  pidid need kaksteist esindama Messiat ja kaheteistkümnekesi esindasid nad uut Iisraeli. See ainulaadne funktsioon oli ianult neil kahteistkümnel. Nad olid alati Jeesuse juures, tema avaliku tegevuse algusest kuni tema surmani. Nad kuulsid kõiki rahvale lausutud õpetussõnu, Jeesus õpetas neid erilisel kombel, nad olid tema kannatuse, surma ja ülestõusmise tunnistajad. Nende meeste tunnistustel pidi põhinema kiriku usk. See ülesanne andis kaheteistkümnele ainulaadse ja erakordse tähenduse  ja seepärast oli viimase mehe surm kaheteistkümnest kiriku ja ilmutuse ajaloos oluliseks momendiks. Aga apostli ülesanne jäi alles, kuigi nimetus “apostel” piirdub nende kaheteistkümnega. Apostellik volitus Kristust silme ees hoida kandus edasi ja see jätkub apostlite järglastest kuni Issanda taastulekuni.[3]

Kaheteistkümne apostli nimekiriRedigeeri

Kaheteistkümne apostli nimekirja, mis esineb uues Testamendis neli korda (Mt 10,2-4; Mk 3,16-19; Lk 6, 14-16; Ap1,13), võib jagada kolme neljast apostlist koosnevasse rühma. Iga rühma esimene nimi on sama, samad on ka ülejäänud kolme nime rühmades, kuid mitte täpselt samas järjestuses.[4]

Markuse 3:16–19

Matteuse 10:2–4

Apostlite teod 1:13

Siimon, nimetas Peetrus Siimon, nimetatud Peetrus Peetrus
Jaakobus, Sebedeuse poeg Andreas, Siimona vend Johannes
Johannes, Jaakobuse vend Jaakobus, Sebedeuse poeg Jaakobus
Andreas Johannes, tema vend Andreas
Filippus Filippus Filippus
Bartolomeus Bartolomeus Toomas
Matteus Toomas Bartolomeus
Toomas tölner Matteus Matteus
Jaakobus, Alfeuse poeg Jaakobus, Alfeuse poeg Jaakobus, Alfeuse poeg
Taddeus Taddeus Siimon (seloot)
Siimon Kananaios Siimon Kananaios Juudas, Jaakobuse poeg
Juudas Iskariot Juudas Iskariot Mattias

Seda, et Peetrus on loetelus alati esimesel kohal ja reetur Juudas viimasel, on kerge mõista. Oma juhirolli eest võlgneb Peetrus tänu otseselt Kristuse Tahtele. Jeesus ise andis talle nime Kephas - Kalju. Uus nimi tähistab nimekandja ülesannet: apostel Siimon peab olema see kalju, millele Jeesus rajab oma kiriku.

Apostlid Jeesuse ülestõusu tunnistajanaRedigeeri

Kõige kindlam lähtepunkt ülestõusmise ajalooliseks tõestamiseks on apostlite tunnistus.Ühtegi evangeeliumi ega kirja poleks kirjutatud, kui apostlid ja koos nendega kogu algkirik poleks olnud veendunud, et Kristuse ülestõusmine on tõsiasi. Paulus kirjutas oma õpilasele Timoteosele: “olgu sul meeles Jeesus Kristus, kes on üles äratatud surnuist, kes põlvneb Taaveti soost! See on evangeelium, mille pärast ma kannatan kurja ja olen koguni ahelates nagu mõni roimar” (2 Tm 2,8-9). See tunnistus on vankumatult kindel ja keegi ei vaidlustagi seda. Apostlite ülestõusmisusk ei ole aga müüt, uskliku fantaasia siseelamus, vaid ajaloolise tegelikuse tunnistamine. Nende ülestõusmissõnum, mida nad kogu maailmale kuulutavad, põhineb kindlal veendumusel, et Kristus on tõesti üles tõusnud.

Seda kui tõsiselt apostlid ülestõusmise tunnistusi võtsid, näitab asemiku valimine kaheteistkümnelisse kollegiumi: “Niisiis peab saama Jeesuse ülestõusmise tunnistajaks koos meiega üks neist meestest, kes on meie hulgas olnud kogu selle aja, mil Issand Jeesus meie juures käis sisse ja välja, alates Johannese ristimisest kuni päevani, mil ta meilt võeti üles” (Ap 1,21-22). Seega on valiku motiiv järgmine: apostel peab esinema ületõusmise tunnistajana, sest apostlite kõige tähtsam ülesanne on ülestõusmise tunnistamine.

Apostlite tegudes meieni säilinud Peetruse jutluste sisuks on: “ Kristus tõusis kolmandal päeval surnuist üles ja meie oleme selle tunnistajad.” Ülestõusmine seisab ühes reas Issanda surma ja matustega. See on ajalooline sündmus just nagu kaks eelmistki. Apostlid ei tunnista, seda mida nad ainult usuvad või loodavad või mis on nende sisemine religioosne kaemus, vaid seda, mida nad on näinud.”Ja meie oleme kõige selle tunnistajad, mis ta on teinud juutide maal ja Jeruusalemmas. Nemad aga hukkasid tema, riputades ta ristipuu külge. Sellesama on Jumal kolmandal päeval üles äratanud ja lasknud tal saada avalikuks; mitte kogu rahvale, vaid Jumala poolt ettemärgitud  tunnistajaile” (Ap 10,39-41). Apostel põhjendab niisiis oma tunnistus tõsiasjaga, et Ülestõusnu on talle ilmunud. Tühi haud oli silmatorkav, aga mitte ühetähenduslik märk. Asja otsustas see, et jüngrid olid Ülestõusnut näinud.[5]

Kaheteistkümnes apostelRedigeeri

Kui Juudas Iskariot oli Jeesuse ära andnud ning end üles poonud, jäi apostleid järele üksteist. Apostlite tegude raamatu (1:23–26) loos avaldub konkurents kahe selkonna vahel. Luuka jutustuse järgi tõmmati liisku kahe esinduskandidaadi vahel. Valida tuli Jeesuse sugulase Joosep Barsabase (hüüdnimega Justus) ja Jeesuse õpilase Mattiase vahel. Liisk langes Mattiasele.


Apostlid pühal õhtusöömaajalRedigeeri

Apostlid viibisid ka pühal õhtusöömaajal, nad kõik (välja arvatud Juudas) nägid Kristuse taevaminekut ja olid koos, kui Püha Vaim nelipühapäeval nende peale laskus. Apostleid kujutavatel maalidel on tavaliselt kaksteist apostlit (kuus kummalgi pool Jeesust), kuigi pärast püha Pauluse ristiusku pöördumist oli neid kuni püha Jaakobuse märtrisurmani kolmteist. Sümmeetria säilitamiseks jäetakse Mattias tavaliselt välja.[6]

Teised apostlidRedigeeri

Ka Paulus nimetab end apostliks (näiteks Pauluse kiri roomlastele 1:1 ja teised kirjad). Konkreetsemalt nimetas ta end paganate apostliks (Pauluse kiri roomlastele 11:13). Ka mõningaid oma kaaslasi nimetas ta apostliteks (Pauluse kiri roomlastele 16:7).

ViitedRedigeeri

  1. Gerhard Koll (2002). JEESUSE JÄLGEDEL. Tartu: Johannes Esto Ühing. Lk 168. 
  2. THE LION (1996). PIIBLI ENTSÜKLOPEEDIA. Tallinn: Eesti Raamat, Logos. 
  3. 3,0 3,1 Gerhard Koll (2002). JEESUSE JÄLGEDEL. Tartu: Johannes Esto Ühing. 
  4. Gerhard Koll (2002). JEESUSE JÄLGEDEL. 2002: Johannes Esto Ühing. Lk 168. 
  5. Gerhard Koll (2002). JEESUSE JÄLGEDEL. Tartu: Johannes Esto Ühing. 
  6. Michael McMahon (2008). Pühakud: Kunst, ajalugu, ilmutused. Tallinn: Kirjastus Varrak. Lk lk 74.