Järvakandi vasallilinnus

Järvakandi vasallilinnus oli väikelinnus hilisema Järvakandi mõisa südames Rapla kihelkonnas (praeguses Valli külas). Ala kuulus keskajal Jüriöö ülestõusuni taanlastele ja seejärel Liivi ordu Harju-Viru rüütelkonda.

Vittinghoffide aadliperekonna vapp. Vapil on 3 kollast merekarpi - palveränduri tunnusmärk

Nimekujud muuda

  • 1460 – Jerwencato
  • 1464 – Jerwentayne, Jerwencayue
  • 1485 – Jerworikory, Jerwencay[1]

Täpsustus: 1460 – Jerwencato kirjapilt eki.ee lehel pärineb hilisematest trükitud allikatest, kuhu tõenäoliselt on varasema ajaloo vältel sisse lipsanud viga. Kui vaatate meie riigiarhiivis 1460 aasta originaal pärgamenti, siis kirjapilt on Jerwencow. Head avastamist!

Rahvapärimus seob Järvakandi nime tekke kunagise suure järvega, millest hiljem on saanud sood ja rabad.

Nimes "Jerwakant" võib peituda viide ka asukohale. Nimelt jooksid sinna lähedale Tõrasoosse Velise jõele Jüriöö ülestõusuni kokku 3 muinasmaakonna ja 3 feodaalriigi piirid. Sealsamas asus ka piiri järgiv Lelle ordumõis, mis algul kuulus ilmselt Viljandi komtuuri ja hiljem Järva foogti haldusalasse. Muinasajal ulatus sinnani Alempoisi väikemaakond, mis hiljem liideti Järvaga. Ka hilisem Järvamaa keskus Paide asetses Alempoisi idapiiril vastu algset Järvat. "Järvakant" võiks siis tähendada Järvamaa alla kuuluvate maade lähedast ala või algne "Järvatagune" ordu poolt vaadates Järvamaa tagust ala.

Teine seisukoht tuleneb tähendusest kõnnumaa = kõnd. Piirkond ongi tüüpiline kõnnumaa. Kõrvuti kohanimedega Ahekand, Isakand, Wahakand esineb 16 sajandi ürikutes Jerwakand. Kuna sakslaste kõnekeeles ei olnud õ tähte, siis -kõnd asendati mõisnike, kirjutajate, pastorite poolt -kand. Ahekõnnu, Isakõnnu, Vahakõnnu kuulusid kõik Jerwakand mõisa piiridesse. Seega vasallilinnuse tegelik asukoht võis olla kohas nimega Järvakõnnu. Jerwakand kohanime teine pool -kand muutus -kant alles 16 sajandil. Seega ei ole -kant kindlasti mitte algupärane, vaid järjekordne sakslaste suupärane mugandus, milline kahjuks on sellisena kandunud tänapäeva.

Huvitav on see, et 15. sajandi ürikutes kirjapilt erineb teistest -kand lõpuga kohanimedest samades ürikutes. Millest võib tuleneda ühe kohanime erinev kirjapilt ülestähenduste algusaastatel? -cow, -kay, -cay jne? 1. sõltus võõrkeelse omaniku/ostja/müüja kõnepruugist, rahvusest, tegevusest või tegevusetusest: ei süvenetud või ei jäetud meelde või ei kontrollitud ülestähendamisel kuidas kohalikud tegelikult kohanime hääldavad 2. võttis lihtsalt aega 15 sajandi alguseks parandati kohaliku rahvuse hääldusele vastavalt (-kand) 3. koht oli asustamata ja nimi oli kujunemisel? Vaevalt, sest linnused-kirikud rajati tihti muistsete Hiite asukohtadesse, kuid teoreetiliselt võimalik. Võimalik, kui linnuse asukoht valiti hiiest lõuna poole soise järve/jõe laiendi? kaldale, mis pidi seda kaitsma lääne poolt. Maalapile, millel ei olnud nime? Või siis rajati linnus Hiiekõnnu küla lõunaserva ja nimi pandi linnusele? Vahetult põhja pool oligi koht/küla nimega Hiienurme (Idnorm). Linnuse asukoha valik hiie olemasolu tõttu võib olla igati loogiline väiksemas plaanis. Suuremas plaanis võis tegu tõesti olla piirialale valduste tähistamiseks ja kaitsmiseks rajatud linnusega nagu on teine autor ülalpool kirjeldanud. Suuremas plaanis kuulus linnuse rajajale Nõlvasoo järvestik ja sellest võis tuleneda ka linnusele omistatud nime esimene pool Jerwen. Nimekuju osas küsitavused jäävad. Kui me võtaks oletuste aluseks Liber Census Daniae 1241, siis näiteks seal on tänapäeva Põrsaku kirjapilt järgmine: Poersenkayne ja Pærsenkayve. 219 aastat hiljem tulevad esile Järvakandi vasallilinnusega seonduvad lõpud -tayne, -cayue. Intrigeerivad seosed, kas pole?

Asukoht ja paiknemine muuda

Linnus asetses Pärnu suunalt läbi Läänemaa Korbe kihelkonna (Kõrve) idaosa tuleva maantee hargnemiskoha lähedal. Tee jagunes seal Raikküla-Rapla ning Harju-Kabala-Varbola (Vardi) suunda. Viimane ühendas omavahel ka piirilinnuseid ja kindlustatud mõisaid vastu Saare-Lääne piiskopkonna kirdepiiri. Linnusekohast 250 m kagusse jääb Ahtama oja.

Ajalugu muuda

Mõis olevat asutatud 1464. ja 1485. aasta vahel Vietinghoffide aadliperekonna poolt. On andmeid ka Fahrensbachide valdustest piirkonnas.

1530. aastal läänistati valdus Fabian von Tiesenhausenile ja hiljem tema pojapojale Elertile (Eilhard). Tiesenhausenid olid tuntud linnusteehitajad. Pärast Liivi sõda läks see kaasavarana Wrangelite omandusse.

1780. aastatel ehitati linnusevundamentidele Staalide poolt mõisa peahoone.[2]

1794. aastal kirjeldas krahv Ludwig August Mellin selles mõisas paiknenud vana kivihoonet kui harukordselt paksude müüride, keldrite ja võlvitud esimese korruse ruumidega kivihoonet, millest vundamentide ja rusuhunnikute järgi oli näha, et see varem veel poole suurem oli olnud. Säilinud hoonetiivas oli näiteks üks suurejooneline kahe piilari ja ristvõlvidega kirikulaadne ruum ning keldrites asetsesid gooti kirjade ja ornamentikaga hauaplaadid Fabian von Tiesenhausenile ja tema pojale (...de olde Vabian vnd syn Sohn...). Mõne aasta eest aga olla hoone lammutatud ilmselt siis ehitusmaterjaliks ja püstitatud samale kohale uus suurejooneline häärber.[3]

1905 põletati Järvakandi mõis maha ja sealne peahoone jäi varemetesse.

Ehitus muuda

Hilisema mõisa peahoone asetuse ja vana mõisamaja kirjelduse järgi saab öelda, et linnuse peahoone oli ristkülikukujuline ja pidi olema vähemalt kahekorruseline. Vähemalt üks häärberi kelder peaks pärinema linnuse ajast.[4] Linnus asetses nurkadega põhiilmakaarte suunas.

Praegune seisukord muuda

1905. aasta revolutsioonisündmustes põletatud mõisa säilinud varemete keldrikorrusel võib leiduda veel ka keskaegseid linnuse müüriosi. Mõisa peahoone ise on säilinud osaliselt ühe-kahe korruse kõrguselt.

Viited muuda

  1. http://www.eki.ee/dict/knr/index.cgi?Q=Valli KNR Valli
  2. Eesti mõisaportaal
  3. August Ludwig Mellin. "Nachricht von der alten festen Plätzen der Letten und Ehsten". Neue Nordische Miscellaneen IX-X. Riga 1794. Lk 537-538
  4. Ants Hein. "Stenhus'id, arxid, torned...Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus". Õpetatud Eesti Seltsi kirjad XI. Tartu 2016. Lk 90-91