Ivalo Randalu

eesti muusikaajakirjanik ja helilooja

Ivalo Randalu (7. veebruar 1936 Riia19. detsember 2019) oli Eesti muusikaajakirjanik ja -uurija.[1]

Elulugu muuda

Ivalo Randalu on ajakirjaniku ja kooliõpetaja poeg.[1]

Lõpetas 1955. aastal Tallinna 2. Keskkooli, 1958. aastal Tallinna Muusikakool muusikateooria alal ja 1964. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi kompositsiooni erialal.

Aastatel 1962–1970 oli ta Eesti Raadio noorte- ja muusikasaadete toimetaja, 1972–1975 Estonia teatris toimetaja, 1975–1984 Eesti Televisiooni lepinguline autor, 1981–1999 Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi vanemteadur, 1999–2004 J. Westholmi Gümnaasiumi muusikaajaloo õpetaja.[1]

Teadustöö muuda

Ta uuris Eesti muusikaajalugu ja populariseeris klassikalist muusikat. Toimetas muusikarubriike paljudes meediakanalites, kirjutas muusikaarvustusi. Heliloojana kirjutas koori- ja soololaule, instrumentaalpalu ning filmimuusika umbes 20 dokumentaalfilmile, lisaks mitu muusikafilmistsenaariumi.[1]

Teoseid muuda

  • Kogumik "Peeter Süda". Tallinn 1984
  • Hugo Lepnurm 31.10.1914–15.02.1999. Elust ja loomingust. // TMK (1999) 5
  • Anna Klas 23. jaanuar 1912 – 20. aprill 1999. // TMK (1999) 7
  • XXI pilku orelile. Eesti orelikultuurist (koostanud Ene Pilliroog ja Ivalo Randalu). Tallinn 2007

Tunnustus muuda

Isiklikku muuda

Tema isa oli Eesti endine poliitik Adam Randalu ning poolvend oli õigusteadlane Hillar Aleksander Randalu ja poolõde oli keeleteadlane Eeva Ahven.

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide

Kirjandus muuda

Välislingid muuda

  Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.