Ava peamenüü
ClCH2CH2SCH2CH2Cl
Sulfur-mustard-3D-vdW.png

Ipriit ehk sinepigaas ehk 2,2'-diklorodietüülsulfiid on sööbiv aine, mida saab kasutada keemiarelvana.

NimetusRedigeeri

Ipriit on nimetuse saanud Belgia linna Ieperi järgi, mille lähistel Saksa väed seda gaasi 12. juulil 1917 esimest korda sõjategevuses kasutasid.

OmadusedRedigeeri

  • Olek: vedelik
  • Lõhn: sinepi või küüslaugu
  • Värv: tume
  • Lahustuvus: lahustub hästi orgaanilistes ainetes, aga halvasti vees.

Füsioloogiline toimeRedigeeri

  • Ipriit satub organismi hingamisteede, naha ja seedeelundite kaudu;
  • tekitab nahal ville, mis pärast muutuvad raskesti paranevateks haavanditeks;
  • avaldub 4–12 tunni pärast.

Kaitse ja esmaabiRedigeeri

  • Kaitseriietus ja gaasimask;
  • nahka puhastada individuaalse keemiakaitsepaketi abil. Kui töötlus on tehtud 4 minuti jooksul pärast kokkupuudet, siis mürgitust ei järgne;
  • silmi, suud ja kurku on soovitatav loputada 2%-lise söögisooda lahusega;
  • hingamiselundite kahjustuse korral vajalik spetsiaalse valdkonna arstiabi.

EestisRedigeeri

Esimeses maailmasõjas kasutasid gaasirelvi mitme riigi armeed, sealhulgas Vene Keisririigi omad. Seetõttu jäi ka Eestisse ipriiti sisaldavaid mürske. Mõningal määral kasutasid neid Vabadussõjas nii Eesti kui ka kommunistide pool, kuid surmajuhtumeid pole teada. 1937. aasta augustis leidsid aga Viimsis Miiduranna külas karjapoisid kuivaks jäänud kaevust mürsu, mille käsitsi lõhkasid. Tulemusena suri kolm poissi, neljas sai raskelt viga. Oletatavasti jäi mürsk maha Viimsi merekindluse 7. patareist.[1]

ViitedRedigeeri

  1. Tõnis Erilaid Kuidas lapsed rahuajal sõjagaasi ohvriks langesid Õhtuleht, 12. august 2015

KirjandusRedigeeri

  • Neli karjast Viimsis plahvatuse ohvriks. Uus Eesti, 6. august 1937, nr 210, lk 3.

VälislingidRedigeeri