Ipriit

Ipriit ehk sinepigaas ehk 2,2'-diklorodietüülsulfiid on sööbiv aine, mida saab kasutada keemiarelvana.

ClCH₂CH₂SCH₂CH₂Cl

Nimetus

Ipriit on nimetuse saanud Belgia linna Ieperi järgi, mille lähistel Saksa väed seda gaasi 12. juulil 1917 esimest korda sõjategevuses kasutasid.

Omadused

• Olek: vedelik
• Lõhn: sinepi või küüslaugu
• Värv: tume
• Lahustuvus: lahustub hästi orgaanilistes ainetes, aga halvasti vees.

Füsioloogiline toime

• Ipriit satub organismi hingamisteede, naha ja seedeelundite kaudu;
• tekitab nahal ville, mis pärast muutuvad raskesti paranevateks haavanditeks;
• avaldub 4–12 tunni pärast.

Kaitse ja esmaabi

• Kaitseriietus ja gaasimask;
• nahka puhastada individuaalse keemiakaitsepaketi abil. Kui töötlus on tehtud 4 minuti jooksul pärast kokkupuudet, siis mürgistust ei järgne;
• silmi, suud ja kurku on soovitatav loputada 2% söögisooda lahusega;
• hingamiselundite kahjustuse korral vajalik spetsiaalse valdkonna arstiabi.

Eestis

Esimeses maailmasõjas kasutasid gaasirelvi mitme riigi armeed, sealhulgas Vene Keisririigi omad. Seetõttu jäi ka Eestisse ipriiti sisaldavaid mürske. Mõnel määral kasutasid neid Vabadussõjas nii Eesti kui ka kommunistide pool, kuid surmajuhtumeid pole teada. 1937. aasta augustis leidsid aga Viimsis Miiduranna külas karjapoisid kuivaks jäänud kaevust mürsu, mille käsitsi lõhkasid. Selle tagajärjel sai kolm poissi surma ja neljas raskelt viga. Oletatavasti oli mürsk maha jäänud Viimsi merekindluse 7. patareist.

Kirjandus

• Neli karjast Viimsis plahvatuse ohvriks. Uus Eesti, 6. august 1937, nr 210, lk 3.

Välislingid

• Tõnis Erilaid. Kuidas lapsed rahuajal sõjagaasi ohvriks langesid Õhtuleht, 12. august 2015