Ava peamenüü

Internetivabadus on internetikasutajate õigus alusetute piiranguteta ligipääsuks internetile ja internetisisule ning internetikasutusega seotud õigustest kinnipidamisele. Viimaste hulka kuuluvad näiteks õigus sõnavabadusele, õigus kaitstusele ebainimliku kohtlemise eest, õigus eraelu puutumatusele, õigus isikuandmete kaitsele jne.

Paljud väljaspool internetti kehtivad inimõigused on rakendatavad ka internetis, kuid infotehnoloogia on loonud uusi viise nii nende tagamiseks kui ka rikkumiseks. Lisaks muudab õiguste küsimused juriidiliselt keeruliseks interneti rahvusvaheline, eri riikide jurisdiktsioone ületav iseloom. Internetivabaduste rikkumise üks levinumaid viise on internetitsensuur, mida rakendavad sageli ebademokraatlikud riigid (Hiina RV, Türgi, Venemaa, Korea RDV), kuid mille juhtumeid esineb ka demokraatlikes riikides. Viimastel aastakümnetel on mitmeid õigusakte ja rahvusvahelisi lepinguid peetud internetivabadusi kahjustavateks ning nende vastu on ktekkinud avalikud protestid, tuntuim taoline leping oli ACTA.

Internetivabaduse piiramist peetakse sageli õigustatuks juhtumitel, mis seostuvad internetivälise kuritegevusega nagu lasteporno levitamine, terrorism ja rahapesu. Samas põhjendatakse sel viisil ka niisugusi vabaduse rikkumisi, mille puhul kuritegelikud seosed on tõestamata või pelgalt retoorilised.

Internetivabadus on eri riikides reguleeritud erinevalt. Selle õiguslikud tagatised võivad mitte olla seotud spetsiifiliselt internetiga, vaid tugineda üldistele vabadustele ja õigustele. Siiski tunnistatakse rahvusvaheliselt üha laiemalt interneti õiguslikku spetsiifikat ja vajadust tagada internetivabadus eraldiseisvate meetmetega.