Intellektuaalne kapital
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Aprill 2021) |
Intellektuaalne kapital on organisatsiooni teadmised, oskused, unikaalsed protsessid ja muud immateriaalsed varad, mida saab kasutada hüvede loomisel. Näiteks ettevõtte puhul võib intellektuaalseks kapitaliks lugeda spetsiifilisi oskusi, informatsiooni, talletatud teadmisi, töötajaid, lojaalseid kliente, koostööpartnereid, intellektuaalset omandit, kaubamärke jne.
Taust muuda
Terminit „intellektuaalse kapital“ kasutas esimesena John Kenneth Galbraith 1969. aastal. Tema käsitluses on oli see pigem intellektuaalne tegevus. [3] Rohkem hakkas see termin kasutust leidma 1990. aastate algusest, mil tekkis terve koolkond teadlasi ja ettevõtete juhte, kes seda teemat uurisid.
21. sajandi on toimunud nihe füüsilistel ressurssidel põhinevalt majanduselt teadmuspõhisele majandusele. Sellest tulenevalt on hakatud rohkem uurima ka organisatsioonide mittemateriaalseid ressursse sh. intellektuaalse kapitali olemust, rakendamist ja mõõtmist. Göran Roos on öelnud, et asjad ja raha ei loo väärtust vaid väärtust loovad inimesed, indiviidid ja üksikisikud. Üha rohkem on ettevõtetes kriitiliseks teguriks peale finantsnäitajate ka organisatsioonide „pehmed“ väärtused ehk mittemateriaalsed varad, mida võib nimetada ka intellektuaalseks kapitaliks.
Klassikalises makroökonoomika käsitluses on 3 tootmistegurit: 1) maa (loodusressursid, kliima, maa); 2) kapital (reaalkapital, finantskapital); 3) inimkapital (tööjõud, ettevõtlikkus). Seoses teadmuse olulisuse kasvuga organisatsioonide edukust määravate tegurite hulgas on erinevad autorid intellektuaalse kapitali osa rohkem tähtsustama hakanud. Majanduse või ettevõtte kasutatavad ressursid on: materiaalsed, finantsressursid, immateriaalsed. [4]. Siin ei mõisteta immateriaalsete ressursside all mitte ainult raamatupidamises kajastatud immateriaalseid varasid, vaid intellektuaalseid ressursse laiemalt. Intellektuaalset kapitali allikaid süstematiseeritakse mitmeti.
Maa, loodusvarad, finantskapital ja tööjõud on turumajanduse tingimustes ostetavad või kaasatavad turutingimustel. Intellektuaalse kapitali peab organisatsioon suuresti ise looma. Mõningaid intellektuaalse kapitali osi saab ka osta (näiteks intellektuaalne omand patentide omandamise näol või oskustööjõu üleostmine). Kuid rakendamaks intellektuaalset kapitali kasumi teenimise eesmärgil, on vaja kasutada teadlikku sellesuunalist juhtimist. Klassikalistele kapitali liikidele on sisuliselt kõigil turuosalistel juurdepääs ehk need ei pruugi seetõttu konkurentsieelist tagada. Intellektuaalse kapital on unikaalne ja selle abil on organisatsioonil võimalus saavutada konkurentsieelis. Intellektuaalse kapitali uurimine hargneb valdavalt kaheks suunaks. Esimene tegeleb teadmuse arendamise ja jagamisega. Teine keskendub uute infosüsteemide arendamisele, mille abil mõõta teadmuse väärtust. [4]
Inimkapital vs. intellektuaalne kapital muuda
Sageli aetakse intellektuaalse kapitali mõiste segi inimkapitali mõistega. Inimkapital on teadmiste, oskuste, isiklike omaduste (sh. loovus) hulk, mida inimene on võimeline kasutama majandusliku väärtuse tootmiseks. [5] Teisisõnu on need inimese omadused. Intellektuaalne kapital, aga kuulub organisatsioonile. Inimkapital on osa intellektuaalsest kapitalist. Organisatsioon peab rakendama meetmeid, et muuta võimalikult suur osa inimkapitalist intellektuaalseks kapitaliks. Inimkapitali rakendamine sõltub töötaja soovist ja motivatsioonist. Inimese lahkudes organisatsioonist lahkub ka inimesele kuuluv inimkapital. Vähendamaks sõltuvust inimkapitalist, peab organisatsioon muutma indiviidi teadmised ja oskused ülekantavaks ning edasiantavaks.
Intellektuaalse kapitali tähtsus muuda
Ettevõtted vajavad oma tegevuseks erinevaid varasid. Materiaalsed- ja finantsvarad on reeglina õiglaselt hinnatud ning raamatupidamises arvel. Samas sõltub ettevõtte majanduslik olukord lisaks materiaalsetele varadele ka intellektuaalsest kapitalist. Ettevõttele kuuluv intellektuaalne kapital on pikaajalise tulu teenimisel sama oluline kui muud kapitali liigid. [6] Intellektuaalne kapital võib olla organisatsiooni jaoks konkurentsieeliseks. Teadmispõhise majanduse tingimustes on intellektuaalne kapital kasvumootoriks. Suurtel tehnoloogiaettevõtetel (näiteks Google, Microsoft) võib intellektuaalse kapitali osakaal olla 90% kogu kapitalist. Intellektuaalne kapital mõjutab otseselt investeerimisotsuseid, peegeldades ettevõtete potentsiaali konkurentsis püsimiseks ning jätkusuutlikkust tulevikus.
Intellektuaalse kapitali mõõtmine muuda
Standardne raamatupidamine kajastab materiaalseid- ja finantsvarasid. Intellektuaalse kapitali arvestamiseks ja mõõtmiseks ei ole veel välja kujunenud ühtseid reegleid ja standardeid. Seetõttu on investoritel väga kerge alahinnata intellektuaalse kapitali mahukat ettevõtet. See omakorda vähendab selliste ettevõtete jaoks finantskapitali kättesaadavust. [7]. Samas, idufirmat finantseerimisel hinnatakse eelkõige intellektuaalset kapitali (idee, meeskond jms), sest reaalset majanduslikku tulemust ei pruugi ettevõttel varases faasis veel olla. Teema olulisuse tõttu tegeletakse järjest enam intellektuaalse kapitali õiglase hindamisemeetodite väljatöötamisega. Tavaettevõtete puhul saab intellektuaalse kapitali osatähtsust hinnata selle kaudu, kui palju rohkem suudab ettevõte tulu teenida, kui võimaldaks raamatupidamises kajastatud varade turu keskmine tootlikkus.[7] Samuti võib intellektuaale kapitali väärusena käsitleda turuväärtuse ja raamatupidamisväärtuse vahet. Seda meetodit saab rakendada ka idufirmade ja kasvuettevõtete puhul. Mõõtmiseks saab kasutada ka tulemuskaardi (scorecard) mõõtmismeetodit tuletades näitajad ning indeksid. See võimaldab mõõta intellektuaalset kapitali mitterahaliselt.
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 Göran Roos, Johan Roos (1997). "Measuring your company's intellectual performance". Long Range Planning.
{{netiviide}}: puuduv või tühi|url=(juhend) - ↑ Leif Edvinsson, Michael S Malone (1997). "Intellectual Capital: Realizing your company's true value by finding its hidden brainpower". New York: Harper Business Press.
{{netiviide}}: puuduv või tühi|url=(juhend) - ↑ Claudia Müller (2003). "The 3 Ms Of Intellectual Capital – Measuring, Monitoring And Managing". University of Innsbruck.
{{netiviide}}: puuduv või tühi|url=(juhend) - ↑ 4,0 4,1 Daniel Andriessen (2004). "Making Sense of Intellectual Capital". Elsevier Butterworth-Heinemann.
{{netiviide}}: puuduv või tühi|url=(juhend) - ↑ Claudia Goldin (2014). "Human Capital". Department of Economics Harvard University and National Bureau of Economic Research.
{{netiviide}}: puuduv või tühi|url=(juhend) - ↑ Leif Edvinsson (2002). "Corporate Longitude". Pearson Education.
{{netiviide}}: puuduv või tühi|url=(juhend) - ↑ 7,0 7,1 Baruch Lev (2004). "Sharpening the Intangible edge". Harvard Business Review.
{{netiviide}}: puuduv või tühi|url=(juhend)