Inimesehaldjad

Igal inimesel on oma haldjas ja arvati, et haldjas tuleb inimesele kohe pärast sündimist.

Uskumus

Vanapagan teab haldja tulekut ja katsub last sellepärast oma lapse vastu ära vahetada, enne kui haldjas suudaks keelata. Et Vanapagan ei saaks last enne haldja tulekut ära vahetada, tuleb last kolm päeva pärast sündimist alati valvata, ilma et öösel tuld kustutaks. Arvatakse, et haldjas suguvõsas pärandusena edasi rändab. Sureb keegi, läheb surnu isiku haldjas suguvõsa sündiva lapse omaks. Enamasti saab vanaisa ehk selle isa pojapoja haldjaks. Sellepärast antakse väga sagedasti vanaisa nimi poja esimesele pojale, ka vanaema nimi tütretütrele.

Olemus

Mõni inimesehaldjas on iseäranis elav, vägev ja tegev. Niipea, kui inimene magama heidab, lahkub haldjas inimesest, kaugele rändama minnes. Enamasti võtab vaim niisugusel lahkumisel enesele kärbse, parmu, liblika ehk muu väikese tiivulise kuju. Sagedasti omandab haldjas inimesest eemal viibides suurema looma kuju (vahel isegi ilvese või karu kuju). Mõnikord rändab haldjas nähtaval viisil inimese kõrval, aga varjuna, mitte ainult päikese paistmise ajal, vaid ka pilvisel ilmal ja öösel. Niisugust varju näol ilmuvat haldjat kutsutakse varjumeheks. Varjumees on muidu täiesti inimese sarnane, kuid tal puudub keha. Ka ei räägi ta, kui temaga kõneldakse. Inimesehaldjas kõneleb oma kaitsealusega tihti unes, talle mõnisuguseid juhatusi ja õpetusi andes. Rahaaugugi juhatab haldjas unes kätte.

Rändamine

Teele minnes rändab haldjas inimesega kaasas ja saadab teda igal pool. Mõnikord jõuab haldjas ju enne inimest koju ja kuulutab kuidagi viisi kilstamisega ehk häälitsemisega inimese tagasitulekut. Juhtub inimesele teekäigul ehk kodunt eemal viibides mingisugune õnnetus, tuleb haldjas seda tavaliselt omastele mingisuguste märkidena ilmutama.

Kirjandus

• Eisen, M. J. „Eesti mütoloogia”. Tallinn: Mats, 1995, nr 2, lk 45-47