Inimese saatus

„Inimese saatus” (vene keeles: „Судьба человека” Sudba tšeloveka) on vene kirjaniku Mihhail Šolohhovi jutustus, mis ilmus 1956. aastal.

Inimese saatus
Originaali pealkiri	„Судьба человека”
Autor	Mihhail Šolohhov
Päritolumaa	Nõukogude Liit
Keel	vene
Žanr	jutustus
Ilmumisaeg	1956

Süžee

Suure Isamaasõja puhkemise tõttu peab veoautojuht Andrei Sokolov jätma hüvasti oma perekonnaga ning liituma Punaarmeega, et võidelda sakslaste vastu. Juba esimestel sõjakuudel saab ta haavata ning langeb sakslaste kätte vangi. Vangistuses olles kogeb ta kõiki laagrieluga kaasnevaid piinu. Samas näitab Andrei Sokolov laagris üles suurt julgust, kui keeldub laagriülema pakkumisest sakslaste võitu tähistada. Lõpuks leiab Andrei võimaluse laagrist põgeneda ja pääseb seetõttu hukkamisest. Kodulinna naasnud, saab ta teada, et tema naine Irina ja nende kaks tütart on pommiplahvatuses hukkunud. Uudis vapustab Andreid ning ta läheb kohe tagasi rindele. Ainus ellujäänud pereliige on nüüd tema poeg, kes teenib sõjaväes ohvitserina. 9. mail saab Andrei teada, et ka poeg on sõja viimasel päeval hukkunud. Sõja lõppedes ei taha ta enam kunagi oma kodulinna tagasi minna. Mõned aastad hiljem kohtab ta väikest Ivani, kes on jäänud orvuks. Ivani ema suri sõjategevuse käigus ja isa jäi lahinguväljal kadunuks. Sokolov ütleb poisile, et ta on tema isa ning see annab väikesele Ivanile ja ka temale endale lootust uueks ja paremaks eluks.

Taust

Jutustus põhineb tõsielusündmustel. 1946. aasta kevadel kohtas Šolohhov meest, kes rääkis talle selle loo. Šolohhov oli kuuldust rabatud ja ütles:„Ma kirjutan selle põhjal mõne jutustuse, kohe kindlasti kirjutan”. Kümme aastat hiljem, pärast Hemingway ja Remarque'i teoste lugemist kirjutas Šolohhov „Inimese saatuse” valmis seitsme päevaga.

Film

1959. aastal ilmus selle jutustuse põhjal tehtud samanimeline mängufilm, mille režissöör on Sergei Bondartšuk. Film võitis Moskva rahvusvahelisel filmifestivalil peaauhinna ja tegi Bondartšukist kinomaailma kuulsuse.