Indoneesia rahvuslik revolutsioon

Indoneesia rahvuslik revolutsioon (või Indoneesia vabadussõda) oli Indoneesia Vabariigi ja Hollandi koloniaalimpeeriumi vaheline relvakonflikt ja diplomaatiline võitlus ning sõja- ja koloniaalajastu järgse Indoneesia ühiskondlik revolutsioon. Konflikt algas Indoneesia iseseisvuse väljakuulutamisega aastal 1945 ning lõppes, kui Holland Indoneesiat tunnustas.

Indoneesia rahvuslik revolutsioon
Osa teise maailmasõja tagajärgedest ja Aasia dekolonisatsioonist
Ülevalt paremalt päripäeva:
Toimumisaeg 29. septembril 1945 – 27. detsember 1949
Toimumiskoht Hollandi Ida-India (praegune Indoneesia)
Tulemus
Osalised
 Indoneesia Jaapan Jaapani vabatahtlikud[1]
Briti India ülejooksikud[2]
Ameerika Ühendriigid Ameerika Ühendriikide diplomaatiline toetus (1949–)
 Holland

 Suurbritannia (–1946)

 Austraalia (–1946)
 Jaapan (–1946)
Väejuhid või liidrid
Poliitilised juhid

Indoneesia Sukarno
Indoneesia Mohammad Hatta
Indoneesia Sutan Sjahrir
Indoneesia Amir Sjarifuddin
Indoneesia Hamengkubuwono IX
Indoneesia Sjafruddin Prawiranegara
Indoneesia Setyabudi
Sõjalised juhid
Indoneesia Soedirman
Indoneesia Oerip Soemohardjo
Indoneesia Gatot Soebroto
Indoneesia Djatikoesoemo
Indoneesia Soerjadi Soerjadarma
Indoneesia Mas Pardi
Indoneesia Abdul Haris Nasution
Indoneesia Agustinus Adisutjipto
Indoneesia Halim Perdanakusuma
Indoneesia Abdulrahman Saleh
Indoneesia Jahja Daniel Dharma
Indoneesia Suharto
Indoneesia Hasan Basry
Indoneesia Tjilik Riwut
Indoneesia I Gusti Ngurah Rai

Indoneesia Sultan Hamid II
Holland Hubertus van Mook
Holland L. H. van Oyen
Holland Simon Spoor
Suurbritannia Louis Mountbatten
Suurbritannia Philip Christison
Indoneesia Sultan Hamid II
Indoneesia Tjokorda Sukawati
Holland Raymond Westerling
HollandTaiwan Loa Sek Hie
Jõudude suurus
Vabariiklik armee: 190 000
Noored vabatahtlikud: 100 000[3]
Jaapani vabatahtlikud: 903
Briti India ülejooksikud: 600
Holland: 180 000
Hollandi Ida-India: 60 000
Ratu Adili leegion: 2000
Pao An Tui: 1000[4]
Suurbritannia: 45 000[5]
Jaapan: 35 000
Kaotused
Indoneesia: 97,421[6]
Jaapani vabatahtlikud: 531[7]
Briti India ülejooksikud: 525
Holland: 4585
Suurbritannia: 980
Jaapan: 1057

Indoneesia ohvrite hulgas on nii tsiviilisikuid kui ka võitlejaid

Neli aastat väldanud konflikt koosnes juhuslikest, kuid veristest relvakokkupõrgetest, Indoneesia-sisestest poliitilistest ja kogukondlikest ülestõusudest ning kahest suuremast rahvusvahelisest diplomaatilisest sekkumisest. Hollandi sõjavägi, mida mõnda aega toetasid ka teise maailmasõja liitlased, suutis Jaaval ja Sumatral kontrollida suuremaid linnu ja töösalasid, kuid mitte maapiirkondi. Aastaks 1949 oli Holland nurka surutud: Ameerika Ühendriikide valitsus ähvardas katkestada maailmasõjajärgse abipaketi maksed ning sõjaliselt oli Indoneesias patiseis. Samal aastal tunnustas Holland Indoneesia iseseisvust.

Revolutsiooniga lõppes koloniaalajastu Hollandi Ida-Indias (v.a Hollandi Uus-Guineas). Märgatavalt muutusid ühiskondlikud kastid ning kohalike valitsejate radžade võim vähenes. Suure osa elanikkonna jaoks ei muutunud esialgu eriti ei majanduslik ega poliitiline olukord, vaid mõned indoneeslased said kaubanduses kõrgematele kohtadele.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. Tjandraningsih, Christine (9. september 2009). "Japanese recounts role fighting to free Indonesia". Kyodo News. Vaadatud 24. märts 2020.
  2. Khan, AG (12. mai 2012). "Indian Muslim soldiers: heroic role in Indonesia's liberation". The Milli Gazette. Vaadatud 24. märts 2020.
  3. "Indonesian Heritage".
  4. Komunitas cina di medan dalam lintsan tiga kekuasaan 1930 | Perpustakaan Komnas Perempuan.
  5. "Pasukan Inggris di Indonesia: 1945-1946". 13. november 2020.
  6. "Jumlah Korban Indonesia - Imperial & Global Forum".
  7. Prastiwi, Arie Mega (15. august 2016). "Kisah Rahmat Shigeru Ono, Tentara Jepang yang 'Membelot' ke NKRI". liputan6.com (indoneesia). Vaadatud 13. mai 2020.

Välislingid muuda