Improvisatsioonkõne
Improvisatsioonkõne ehk improkõne on üks kõne edastusviisidest[1], mida kasutatakse olukordades, kus ettevalmistusaega on vähe või pole seda üldse. Vahel on kõne teema mingil määral olukorrast tuletatav[2]. Mitmetes riikides, näiteks Ameerika Ühendriikides on tegemist ka võistlusalaga, milles koolid kindlate reeglite järgi mõõtu võtavad[3].
Ajalugu muuda
Improvisatsioonkõne täpne lugu on teadmata, sest see on eeldatavasti pärit aegadest, kus inimesed hakkasid verbaalselt suhtlema. Improvisatsioonkõne kui kunsti arendasid teadaolevalt esimestena välja kreeklased siis, kui sündis demokraatia. Eriti tähtis oli see oskus meestele, kes tahtisid osa saada poliitikast. Ettevalmistuseta kõne oli igapäevane mõjutamisvahend poliitilistel kogunemistel ning seega olid paljud nõus kõnekoolituse eest sofistidele maksma[4], et need aitaksid neil täiendada argumenteerimisvõimet ja idiolekti[5]. Esimesed vastavad koolid asutati 5. saj eKr[4].
Esimene kõneõpik, mida kasutati renessansini, valmis Roomas 80. aastatel eKr ning kandis nime "Rhetorica ad Herennium". Raamatu autoriks oli Cicero, kes oli advokaat, arst ning sel ajal Rooma suurim oraator[6].
Pea 200 aastat hiljem, 90 pKr, valmis Roomas teine raamat "Institutio Oratoria", mida kasutatakse veel tänapäevalgi. Raamatu autor on oraator Quintilianus, kes sai eeskuju ja inspiratsiooni Rooma assamblee miitingutest[7].
Keskajal hakati ülikoolides õpetama retoorikat kui ainet. Esimesed retoorika populaarsed uurimisalused olid Quintilianus ja Aristoteles, kelle teoseid analüüsiti õppimaks, kuidas pidada head kõnet[5].
Ettevalmistus muuda
Improkõne ettevalmistus on reeglina lühike, kuid on mitmeid kasulikke näpunäiteid, mida meeles tuleks pidada. Esmalt tuleb selgeks teha esitatava kõne tähtsamad osad. Kuna ettevalmistus on lühike, pole mõtlemine kõne üksikosade peale hea, sest see tekitab segadust. Oluline on keskenduda sissejuhatusele, ühele tabavale aspektile teemaarenduses ning kokkuvõttele.[1]
Oluline on enda läheduses hoida märkmeid, olgu need arvutis või paberkandjal. Märkmed on abiks olukorras, kus kõik on justkui öeldud ning tekib paanika, mida edasi teha. Kui on tunne, et sõnum on edasi antud ning midagi enam öelda pole, tuleb sõnum lühidalt kokku võtta. Rääkida tuleb enesekindlal toonil ning mitte kahelda oma kõnes. Reeglina on improkõne esitajad autoriteedid, keda kuulatakse ning kellel on, mida öelda[8]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 "Four Methods of Delivery". STAND UP, SPEAK OUT: THE PRACTICE AND ETHICS OF PUBLIC SPEAKING. Vaadatud 14.03.2018.
- ↑ Grace Fleming (18.01.2018). "How to Give an Impromptu Speech". ThoughtCo. Vaadatud 14.03.2018.
- ↑ "Competition Events". National Speech & Debate Association. Vaadatud 14.03.2018.
- ↑ 4,0 4,1 George Briscoe Kerferd (26.06.1999). "Sophist". Encyclopedia Britannica. Vaadatud 14.03.2017.
- ↑ 5,0 5,1 Brett & Kate McKay (30.11.2010). "Classical Rhetoric 101: A Brief History". The Art of Manliness. Vaadatud 14.03.2018.
- ↑ "Marcus Tullius Cicero". The Basics of Philosophy. Vaadatud 14.03.2018.
- ↑ Martin Lowther Clarke (20.06.1999). "Quintilian". Encyclopedia Britannica. Vaadatud 14.03.2018.
- ↑ "Impromptu Speech". Lumen Instructure. Vaadatud 14.03.2018.