Vikipeedia

Idrisiidide dünastia

Asiris võimul olnud dünastia kohta vaata artiklit Asiri Idrissiidide Emiraat

Idrissiidid (araabia keeles الأدارسة, al-Adārisah) oli araablastest moslemite dünastia, mis oli tänapäeva Maroko aladel võimul aastatel 788–974. Dünastia sai nime dünastia rajaja Idris I järgi, nad olid aliidid, täpsemalt hasaniidid ehk prohvet Muḩammadi järeltulijad. Idrissiide loetakse Maroko esimese moslemiriigi rajajateks, nad panid aluse tänapäevani kestva Maroko dünastiate traditsioonile. Idrissiidide dünastial oli tähtis roll Maroko alade islamistamises, nende võimuletulekuga tuli kaasa suur araablaste immigratsioon ning linnade araabiastumine.[1]

Idrissiidide Riik

الأدارسة
788–974
Lipp
Valitsusvorm Monarhia
Pealinn Volubilis (788–808)
Fès (808–927)
Hajar an-Nasar (927–985)
Religioon islam
Peamised keeled araabia
berberi
Eelnev Järgnev
berberi mäss Zenatade kuningriigid
Córdoba Kalifaat

Idris I saabus Marokosse 788. aastal ning kinnitas kohalike berberite abil kanda Volubilises. Ta põgenes Marokosse idast, kuna oli Fakhkhi lahingus saanud lüüa Abbassiidide Kalifaadilt. Idris I asutas koos oma poja Idris II-ga tulevase Fèsi linna, millest sai Idrissiidide Riigi pealinn. Nende riik kontrollis enamikku tänapäevase Maroko territooriumist ning osa tänapäevase Alžeeria lääneosast. Pärast Idris II surma aastal 828 jaotati riik tema poegade vahel ning lühikest aega kestis kodusõda. Võim koondus taas ühe valitseja kätte ning aastatel 836–863 oli riik stabiilne. Üheksanda sajandi lõpus tekkisid Idrissiididel uued väljakutsed ja sisepinged. Kümnendal sajandil hakkasid riigi poliitikas domineerima berberi zenata hõimud, kes võitlesid kahe piirkonna suurvõimu (Fatimiidide Kalifaadi ja Ummaijaadide Córdoba Kalifaadi) eest käsilaslahinguid. Idrissiidid tõrjuti Fesist välja aastaks 927 ning nad kolisid enda pealinna Põhja-Marokosse Hajar an-Nasari. Aastal 974 kaotasid nad kontrolli ka viimaste alade üle, aastal 985 proovisid Idrissiidid uuesti võimu haarata, kuid see ebaõnnestus.

Ajalugu muuda

Idrissiidide Riigi rajajad Idris I ja Idris II muuda

Kaheksanda sajandi teiseks pooleks olid Magribi läänepoolseimad alad, mh tänapäeva Maroko alad, Ummaijaadide Kalifaadist iseseisvunud, kuna aastatel 740–743 haridžiidide eestvedamisel toimunud berberi mäss oli selles piirkonnas õnnestunud. Pärast 750 aastat ei õnnestunud ka Abbassiidide Kalifaadil Marokot enda kontrolli alla võtta.[2] Ida suurvõimude kukutamine tähendas, et piirkonnas oli võim berberi hõimude ja väikeriikide käes, nt Atlandi ookeani rannikul asus Barghawata riik ning Sijilmasas Mirariidide Emiraat.

Idrissiidide dünastia rajas Idris ibn Abdallah (788–791), kelle esivanemate hulgas olid ‘Alī ibn Abī Ţālib (suri aastal 661) ja tema naine Fatimah, kes omakorda oli prohvet Muhammadi tütar. Idris oli Hasan ibn Ali lapselapselaps. Ta põgenes Magribi pärast lüüasaamist Abassiididelt Meka lähedal. Algul jõudis ta toonasesse Maroko keskusse Tangeri, kuid aastal 788 kolis ümber Volubilisesse (araabia keeles Walili).

Võimukad awraba berberid võtsid ta Volubilises soojalt vastu ning tegid temast enda imaami. Awraba hõim oli 670ndatel ja 680ndatel toetanud Kusailat võitluses Ummaijaadide vastu, kaheksanda sajandi teiseks pooleks olid nad jõudnud Põhja-Marokosse, kus nende juht Ishak otsustas rajada tugipunkti Rooma Volubilise linna. Selleks ajaks olid awrabad juba islamiusku pööranud, kuid nende naaberhõimud olid kas kristlased, juudid, haridžiidid või paganad. Ilmselt võtsid nad Idrise vastu, et oma poliitilist mõjuvõimu piirkonnas tugevdada. Idris I hakkas jõuliselt liikuma juutide ja kristlaste allutamise suunas. Aastal 789 rajas ta Volubilisest itta Medinat Fasi asula, mis tänapäeval on Fesi linn. Aastal 791 mürgitas Abassiidide spioon ta ning kuigi tal ei olnud surma ajal veel ühtegi poega, sünnitas tema naine Lalla Kanza bint Uqba al-Awrabi varsti pärast surma troonipärija Idris II. Idris II kasvatamise eest hoolitses Idris I araablasest endine ori ja sõber Rashid. Idris II lapsepõlveaastatel võttis Rashid awrabade loal riigi juhtimise regendina üle, kuni aastal 801 tapsid Abassiidid ka Rashidi. Aasta hiljem kuulutasid awrabad 11-aastase Idris II uueks imaamiks.

Kuigi Idris I oli oma riigi üle kogu Põhja-Maroko ning Tlemcenini välja laiendanud, oli tema võim püsinud awraba hõimu juhtide toel. Idris II võttis ette awrabade mõjuvõimu alt vabanemise poliitika ning hakks Walilisse araablastest sisserändajaid lubama. Ta määras ka enda vesiiriks ja qadiks araablased. Sellega sai endisest awrabade alluvast nukuvalitsejast riigi de facto ja de jure valitseja. Awabade juht Ishak vastas sellele atentaadiga tänapäeva Tuneesia Aghlabiidide abil. Atentaat luhtus ning Idris lasi oma endise kaitsja Ishaku tappa. Aastal 809 kolis ta pealinna Walilist Fesi, kus ta rajas uue asula Al-'Aliya. Idris II arendas isa poolt berberitele turupunktiks loodud asula Fesi linnaks. Ta võttis vastu kaks araablaste sisserändelainet: aastal 818 Cordobast ning aastal 824 Aghlabiidide Tuneesiast. Sellega sai Fesist Magribi kõige araabialikum linn. Idris II surma ajal aastal 828 ulatus Idrissiidide Riik Lääne-Alžeerist Lõuna-Maroko Sousi linnani ning oli Maroko võimsaim riik. Marokos olid veel iseseisvad Sijilmasa, Barghawata ja Nekori riigid.

Idris II järeltulijad muuda

Dünastia võimsus hakkas pärast Idris II surma vaikselt vaibuma. Tema poja ja troonipärija Muhammadi (828–836) võimu ajal jagati kuningriik tema seitsme venna vahel, mille tulemusena moodustus Marokos ja Lääne-Alžeerias kaheksa Idrisiidide osariiki. Muhamed ise asus Fesi valitsema, omades oma vendade üle vaid nimelist võimu. Tema vend Isa, kellele anti kontroll rannikuäärsete Tamasna piirkondade üle Bou Regreg lähedal Chellah's asuvast baasist, tõstis kiiresti tema vastu mässu. Muhammad usaldas Isa karistamise oma vennale Umarile, kes oli saanud Rifi ümbruse alad. Umar alistas Isa ja pöördus seejärel põhja poole, et karistada ka oma teist venda al-Qasimi Tangeris, kuna too oli varem keeldunud tema aitamiseks. Al-Qasim põgenes Asilah'sse ja asus elama selle lähedale, samas kui Muhammad andis Umarile tänutäheks Tangeri kuberneri ametikoha. Pärast Umari surma septembris või oktoobris 835 anti tema pojale Ali ibn Umarile kõik tema isa valdused. Muhammad ise suri seitse kuud hiljem 836. aasta märtsis või aprillis. Tema poeg Ali ibn Muhammad päris tema positsiooni ja valitses 13 aastat (836–849) ja tagas riigi stabiilsuse. Pärast tema surma aastal 849 sai tema järglaseks tema vend Yahya ibn Muhammad (või Yahya I), kelle aeg oli samuti rahulik.

Selle aja jooksul saavutasid islami ja araabia kultuur linnades tugeva tugipunkti ning Maroko sai rahalist kasu Sahara-ülesest kaubandusest, kus hakkasid domineerima moslemitest (peamiselt berberitest) kauplejad. Fesi linn õitses ja sellest sai oluline religioosne keskus. Yahya valitsusajal saabus rohkem araabia immigrante ning rajati kuulsad al-Qarawiyyini ja al-Andalusiyyini mošeed (millest esimesest sai maailma esimene ülikool). Sellegipoolest andis islami ja araabia kultuur oma mõju tunda ainult linnades, kusjuures valdav enamus Maroko elanikkonnast rääkis endiselt berberi keeli ning järgis sageli islami heterodoksseid ja ketserlikke doktriine. Idrisiidid olid peamiselt linnade valitsejad ja neil oli vähe võimu enamiku riigi elanikkonna üle.

Allakäik ja lagunemine muuda

Yahya I suri aastal 863 ning tema trooni päris tema poeg Yahya II, kes osutus oma isast kehvemaks valitsejaks. Ta jagas Idrissiidide Riigi uuesti oma sugulaste vahel mõjupiirkondadeks. Yahya II suri aastal 866 segastel asjaoludel pärast oma residentsist põgenemist. Pärast üürikest võimuvaakumit võttis võimu Yahya II nõbu Ali ibn Umar (Ali II). Aastal 868 rajasid Fesi ümbruse berberi sufride hõimud (Madyuna, Ghayata ja Miknasa) Idrissiidide vastu ühisrinde. Nende tugipunktiks sai Sefrou ning neil õnnestus Ali II alistada ning Fes mõneks ajaks enda kontrolli alla võtta. Mõne aja pärast naasid Idrissiidid Yahya ibn al-Qasimi (Yahya III) juhtimisel ning vallutasid pealinna tagasi.

Yahya III valitses kogu Idrissiidide Riigi üle ning jätkas sõda sufride vastu. Ta hukkus aastal 905 lahingus oma sugulase Yahya ibn Idris ibn Umari vastu (Umari lapselaps), kes tuli seejärel ise Yahya IV-na võimule. Selleks ajaks oli idas laiuv Fatimiidide Kalifaat uuesti pead tõstma hakanud ning lootis enda mõjuvõimu Marokosse laiendada. Aastal 917 ründas Idrissiide Fatimiidide palvel mikanasa hõim, kes vallutas Fesi ning sundis Yahya IV Fatimiidide võimu tunnistama. Mikanasad kukutasid Yahya lõplikult kas 919. või 921. aastal. Troonile tuli Yahya IV nõbu Al-Hajjam al-Hasan ibn Muhammad ibn al-Qasim (Hassan I), kes oli juba Yahya IV surma ajaks enamiku riigist enda kontrolli alla võtnud. Ta vallutas Fesi tagasi aastal 925, kuid juba 927. aastal mikanasad naasid ning hukkasid Hassani. Hassan I oli viimane Fesis võimul olnud Idrissiid.[3]

Fesi vallutanud mikanasad hakkasid Idrissiide üle kogu Maroko taga otsima. Dünastia pages Põhja-Maroko Hajar an-Nasari linnusesse, kus mikanasad neid piirasid. Samal ajal puhkes mikanasade sees kodusõda, kuna nende juht Musa otsustas minna üle Cordoba Ummaijaadide poolele, kes lubasid talle rohkem autonoomiat. Fatimiidid saatsid enda armee Musat korrale kutsuma, alistasid ta ning allutasid mikanasad uuesti endale. Idrissiidid kasutasid vastaste sisetülisid enda kasuks ära ning murdsid piiramisrõngast välja. Kui Fatimiidide armee oli piirkonnast lahkunud, tõstis Musa uuesti mässu ning läks Ummaijaadide poolele üle. Fatimiidid saatsid enda armee tagasi, kuid sellel korral õnnestus Musal põgeneda. Idrissiidid tabasid Musa ning hukkasid ta.

Pärast seda liikusid Idrissiidid Loode-Marokosse Rifi piirkonda, kus nad rajasid jebalade aladele enda tugipunkti Hajar an-Nasrisse ning tunnustasid kas Cordoba Ummaijaadide (‘Abd ar-Raḩmān III) või Fatimiidide ülemvõimu. Al-Qasim Guennoun (Al-Qasim I) oli Fatimiidide vasallina troonil aastatel 938–948. Tema poeg ja troonipärija Abul-Aish Ahmad (Ahmad I) tunnistas hoopis Ummaijaadide võimu, kuid sattus nendega vastuollu, kuna keelas neil Tangeri okupeerida. Selle peale piirasid Ummaijaadid teda ning tema mõjupiirkond vähenes ainult Basra ja Asilah' ümbrusse. Aastal 954 lahkus ta al-Andalusi ning jättis enda venna Al-Hasan ibn Kannuni troonile (al-Hassan II). Aastal 958 saatsid Fatimiidid kindral Jahwari Marokot vallutama. Tema edusammud sundisid Idrissiide uuesti Fatimiidide ülemvõimu tunnistama. Kui Fatimiidid Egiptust vallutama läksid, tulid Ummaijaadid Marokosse tagasi. Aastal 973 vallutas nende kindral Ghalib Maroko. Aastal 974 aeti Idrissiidid nende aladelt minema ning paljud nendest viidi pantvangidena Cordobasse. Alles jäänud Idrissiidid olid sunnitud Ummaijaadide võimu tunnistama. Al-Hassan II aeti hiljem ka Cordobast minema ning ta pages Fatimiidide Egiptusse. Aastal 979 tuli Marokosse Fatimiidide Ifriqiya kuberner Buluggin ibn Ziri ning alistas Ummaijaadid, Maroko oli sellega uuesti Fatimiidide käes. Aastal 985 naasis al-Hassan II Marokosse, kuid kaliif Almanzori saadetud Ummaijaadide kindral purustas tema armee ning ta hukati teel Cordobasse. Sellega oli Idrissiidide dünastia lõppenud. Põhja-Maroko jäi Ummaijaadide kontrolli alla, kuni nende kalifaat 11. sajandi alguses kokku varises. Pärast seda oli Maroko berberi zenata hõimude võimu all. Kuni Sanhaja Almoraviidide tõusuni sajandi teises pooles kuulusid Fes, Sijilmasa ja Aghmat Maghrawa riigile ning Tlemcen, Salé ja Tadla Banu Ifranile.

Pärand muuda

Kuigi Idrissiidid olid võimult tõugatud, pärines neist veel sajanditeks mitmeid mõjukaid perekondi. Mõned marokolased väidavad tänapäevalgi, et pärinevad Idrissiididest. Üks Idrissiidide Idris II pojast Umarist pärinenud perekondadest, Hammudiidid, sai 11. sajandil kontrolli mitmete Põhja-Maroko ja tänapäeva Lõuna-Hispaania linnade üle.[4] Fesis ja Moulay Idrissis arenesid vastavalt Idris II ja Idris I hauad tähtsateks usupaikadeks ja palverännakute sihtkohtadeks (Idris II zawiya).[5] Mitmed Fesi mõjukad perekonnad lugesid Idris I enda esiisaks ning aitasid Idrissiidide pärimust linnas elus hoida.[6]

Usk muuda

Kuigi Idris I oli seoseid šiiismiga, oli tema poja poolt üles ehitatud riik pigem sunniitlik. Idrissiide mõjutasid ka mu’taziliidid. Asjatundjate sõnul olid Idrissiidid peamiselt sunniidid, kuid mõnes osas šiiidi zaydistid, ilmselt poliitilistel põhjustel. Poliitiliselt vastandusid Idrissiidid Abbassiidide Kalifaadile.[7][8][9][10][11]

Dünastia muuda

Valitsejad muuda

Idrissiidide valitsejad Põhja-Marokos

Ajatelg muuda

Al-Hasan ibn KannunAbul-Aish AhmadAl-Qasim GuennounFatimiidide dünastiaAl-Hajjam al-Hasan ibn Muhammad ibn al-QasimFatimiidide dünastiaYahya ibn Idris ibn UmarYahya ibn al-QasimAli ibn UmarYahya ibn YahyaYahya ibn MuhammadAli ibn MuhammadMuhammad ibn IdrisIdris II (Maroko)Idris I (Maroko)

Kõrvalharud muuda

Eelnev
– 		Maroko emiirid
789–917
925–927
937–974 		Järgnev
–
Ummaijaadide ülemvõim
Eelnev
Ummaijaadide dünastia 		Córdoba kaliifid
Hammudiidide haru
1016–1023
1025–1027 		Järgnev
Ummaijaadide dünastia
Eelnev
–
Córdoba kalifaadi lagunemine 		Málaga Taifa kuningad
Hammudiidide haru
1026–1057 		Järgnev
–
Liideti Granada Taifaga
Eelnev
–
Córdoba kalifaadi lagunemine 		Algecirase Taifa kuningad
Hammudiidide haru
1039–1058 		Järgnev
–
Liideti Sevilla Taifaga
Eelnev
Mariniidide dünastia 		Maroko sultanid
Jouteyde haru
1465–1472 		Järgnev
Wattasiidide dünastia

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ Benchekroun, Chafik T. (2018). "Idrīsids". Fleet, Kate; Krämer, Gudrun; Matringe, Denis; Nawas, John; Rowson, Everett (toim-d). Encyclopaedia of Islam, THREE. Brill Online. ISSN 1873-9830. The Idrīsids (al-Adārisa) were an ʿAlid dynasty—that is, descendants of ʿAlī b. Abī Ṭālib (d. 40/661)—that reigned in the western part of the north Maghrib from 172/788 to 375/985 (although only intermittently in the fourth/tenth century).
  2. ↑ Blankinship, Khalid Yahya (1994). The End of the Jihad State: The Reign of Hisham Ibn 'Abd Al-Malik and the Collapse of the Umayyads. State University of New York Press. Lk 207. ISBN 9780791418277. At this point, the rebels had control of all modern Morocco, most of which was not to see rule by the universal caliphate again.
  3. ↑ Bosworth, Clifford Edmund (2004). The New Islamic Dynasties: A Chronological and Genealogical Manual. Edinburgh University Press. ISBN 9780748621378.
  4. ↑ Huici Miranda, A. (2012). "Ḥammūdids". Bearman, P.; Bianquis, Th.; Bosworth, C.E.; van Donzel, E.; Heinrichs, W.P. (toim-d). Encyclopaedia of Islam, Second Edition. Brill.
  5. ↑ Achouar, Amina (2005). Fès, Meknès. Flammarion.
  6. ↑ Le Tourneau, Roger (1949). Fès avant le protectorat: étude économique et sociale d'une ville de l'occident musulman. Casablanca: Société Marocaine de Librairie et d'Édition.
  7. ↑ "North Africa - The Rustamid state of Tāhart". Encyclopedia Britannica (inglise). Vaadatud 19. augustil 2020.
  8. ↑ "Qantara - The Idrisids (789- 974)". www.qantara-med.org. Vaadatud 5. jaanuaril 2021.
  9. ↑ A History of the Maghrib in the Islamic Period, (J. Abun-Nasr, 1987), p.50
  10. ↑ Al-Bayan Al-Maghreb (Ibn Idhari al-Marrakushi, 13th century), Vol.1, p.118 (Arabic - Dr. Bashar A. Marouf & Mahmoud B. Awad, 2013)
  11. ↑ Tarikh al-Tabari (Al-Tabari, 9th century) – English translation: The History of al-Tabari vol.26, p.37-38

Allikad muuda

  • Ibn Abi Zar, Rawd al-Qirtas (dünastia kroonika)
  • Charles-André Julien, Histoire de l'Afrique du Nord, des origines à 1830, Payot 1994.

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Idrisiidide_dünastia&oldid=6391972"