Almoraviidide dünastia

Teiste kasutuste kohta vaata artiklit Murabitun.

Almoraviidide dünastia (araabia keeles المرابطون, Al-Murābiṭūn, otsetõlkes ribattidest tulnud (ribat oli araablaste linnus)) oli berberi moslemite dünastia, mis valitses peamiselt tänapäeva Maroko aladel.[1][2][3] Almoraviidid rajasid oma riigi 11. sajandil ning see ulatus üle Lääne-Magribi ja al-Ándalusi. Dünastiale pani aluse Abu Bakr ibn Umar, 1070. aastatel rajati pealinn Marrakech. Dünastia valitsejad olid pärit Lamtuna ja Godala hõimudest Lääne-Saharast, Draa, Nigeri ja Senegali jõgede vahelistelt aladelt.[4][5][6][7]

Almoraviidide Riik


Al-Murābiṭūn
المرابطون
1040–1147
Almoravid Empire-en.jpg
Valitsusvorm Monarhia
Emiir ‘Abd Allāh ibn Yāsīn
(esimene, 1040–1059)
Ishaq ibn Ali
(viimane, 1146–1147)
Pealinn Azougui
(1040–1058)
Aghmat
(1058–u 1070)
Marrakech
(u 1070–1147)
Religioon Islam (sunni, peamiselt)
Ristiusk (katoliiklus)
Judaism
Pindala u 1 000 000 km2 (1120)
Peamised keeled Berberi
Araabia
Mozaraabia
Rahaühik Dinaar
Eelnev Järgnev
Zenata riigid
Esimesed taifad
Barghawata
Almohaadide Riik Flag of Morocco (1147-1269).svg
Teised taifad

Tänu Almoraviididele ei õnnestunud Pürenee poolsaare kristlikel kuningriikidel al-Andalusi vallutata, kuna otsustavas Sagrajase lahingus alistati Kastiilia ja Aragóni Kuningriikide koalitsioon. Selle tõttu oli Almoraviidide kontrolli all põhjast lõunasse 3000-kilomeetrine maariba. Almoraviidide valitsejad ei nimetanud end kaliifideks, vaid amir al-musliminideks (moslemite printsideks), kuna de jure tunnustati Bagdadist valitsenud Abbasiidide Kalifaadi ülemvõimu.[8] Suurel alal valitsenud Almoraviidide võimuaeg oli suhteliselt lühike ning Masmuda hõimuliit kukutas nad Ibn Tumarti juhtimisel oma tippajal. Almoraviidide viimase valitseja Ishaq ibn Ali tapsid aprillis 1147 Almohaadid, kes võtsid neilt Maroko ja al-Andalusi valitsemise üle.

NimiRedigeeri

Nimi "Almoraviidid" on tuletatud araabiakeelsest nimest "al-Murabit" (المرابط), kuhu see jõudis hispaania keelest ("almorávide"). V-tähe muutumine b-täheks on näide hispaania keele betatsismist.[9]

Araabia keele otsetõlkes oleks "al-Murabit" "see, kes seob", kuid ülekantud tähenduses on see "see, kes on kindluses lahinguks valmis". Ribat oli Põhja-Aafrika väikelinnus, mille nimetus tuli tüvest "rabat" ehk "siduma" või "raabat" ehk "laagris olema".[10][11]

Nimi "Almoraviidid" oli seotud ka maliki õiguse kooliga Dar al-Murabitin, mille asutas Sousis tänapäeva Maroko aladel õpetlane Waggag ibn Zallu al-Lamti. Ibn Zallu saatis enda õpilase ‘Abd Allāh ibn Yāsīni maliki islamit Adrari lavamaa (tänapäeva Mauritaania) Sanhaja berberitele õpetama. Almoraviidide nimi tuleb Dar al-Murabitini õpilastest ehk "nende maja, keda sidus Jumala põhjus".

Ei ole kindel, millal või miks Almoraviidid endale just selle nime võtsid. Al-Bakri nimetas neid juba 1068. aastal "Almoraviidideks", kuid ei ole teada, miks. Neljateistkümnenda sajandi ajaloolane Ibn Abi Zar oletas, et nime valis Abdallah ibn Yasin. Ta arvas, et Abdallah ibn Yasin peatus Adrari Godala hõimu juures ning püstitas enda järgijatega rannikulähedasele saarele väikese linnuse ehk ribati (see võis olla Tidra saar Arguini lahes). Ibn Idhari seevastu oletas, et ibn Yasin valis nime, et hoida järgijate võitlusvaimu pärast verist lahingut Draa orus umbes aastal 1054. Kuigi lõplik tõde ei ole teada, on üsna kindel, et Almoraviidid valisid endale nime ise, ilmselt, et kaotada viited oma päritolule, et paljusid hõime efektiivsemalt valitseda.[12]

Nimi võib olla seotud ka Waggag ibn Zallu al-Lamti ribatiga Tnine Aglou küla lähedal (tänapäeva Tizniti juures), kus tulevane Almoraviidide vaimne juht Abdallah ibn Yasin õppis. Kaheteistkümnenda sajandi Qadi Ayyad ja kolmeteistkümnenda sajandi Ibn al-Zayyat al-Tadili on märkinud, et Waggagi ribatit kutsuti "Dal al-Murabitiniks" ("Almoraviidide majaks") ning ibn Yasin võis just sealt Almoraviididele nime saada.[13][14]

Üheteistkümnendal ja kaheteistkümnendal sajandil nimetati neid tihti "al-mulathimunideks" ("sallidega mehed", tuletatud lithamist, mis on traditsiooniline araabia sall). Almoraviidid katsid tihti enda näo kuni silmadeni, nad olid selle kombe võtnud Sanhaja berberitelt. Tänapäeval on see tavaks näiteks tuareegidel, kuid on põhja pool ebatavaline. Kuigi sall oli liiva eest kaitsmisel praktiline, kandsid nad seda tihti ka linnades, et rõhutada enda võõramaisust ja maalähedast päritolu. Mõnes mõttes oli nägu kattev sall Almoraviidide vormiriietus. Salli kandmine oli lubatud ainult Almoraviididel ning selle järgi sai kõrgklassi eristada. Almoraviidid alistanud Almohaadid tegid oma eelkäijate mahategemiseks lithamist seevastu naiselikkuse ja kõlbmatuse sümboli.

 
11. sajandi Almoraviidide väejuht Abu Bakr ibn Umar ("Rex Bubecar") Senegali jõe ääres (pilt aastast 1413). Abu Bakr oli tuntud oma vallutuste poolest Aafrikas.

AjaluguRedigeeri

PäritoluRedigeeri

Magribi berberid jaotusid varakeskajal laias laastus kolmeks: zenatad põhjas, masmudad Kesk-Marokos ja sanhajad Lääne-Saharas ja Ida-Magribi kõrgendikel.[15] Idasanhajade hulka kuulusid kutamad, tänu kellele muutusid 10. sajandi alguses edukaks Fatimiidid ja Ziriidid, kes olid aastast 972 Egiptuses resideerinud Fatimiidide vasallid Ifriqiyas. Läänesanhajasid oli mitu hõimu: Gazzula ja Lamta Draa orus ja Antiatlase jalamil, Massufa ja Banu Warith nendest lõunas, Lääne-Saharas ning Lamtuna ja Gudala veel kaugemal lõunas, tänapäeva Mauritaania rannikust kuni Senegali jõeni.

Lääne-Sanhaja hõimud pöördusid islamiusku millalgi 9. sajandil. Nad liitusid 10. sajandil ning korraldasid sudaanlaste (Sahara-taguse Aafrika paganate) vastu sõjakäike, et neid islamisse pöörata. Sanhaja Lamtuna hõim rajas (või vallutas) Aoudaghosti linna, millest sai Sahara-ülese kaubanduse tähtis tugipunkt. Pärast sanhaja hõimuliidu kokku kukkumist läks Aoudaghost Ghana Riigi kpntrolli alla ja Sahara-ülese kaubanduse võttis üle Sijilmasa Maghrawa hõim. Maghrawa kasutas hõimudevahelisi pingeid ära ning tõrjus Sanhaja Gazzula ja Lamta hõimud Sousi ja Draa orgude karjamaadelt välja. Aastal 1035 üritas Lamtuna pealik Abu Abdallah Muhammad ibn Tifat Sanhaja hõime taasliita, kuid uus liit kukkus kokku kõigest kolme aastaga.

 
Almoraviidide Riik oma võimsuse tipus Aoudaghosti linnast kuni Zaragoza Taifani al-Andalusis

Umbes aastal 1040 läks Gudala pealik Yahya Ibn Ibrahim hadžile Mekasse. Tagasiteel peatus ta Ifriqiyas Kairouanis, kus ta kohtus Fèsist pärit juristi ja sunni maliki õpetlase Abu Imran al-Fasiga. Sellel ajal oli Ifriqiyas pingeline poliitiline õhkkond. Ziriidide valitseja Al-Mu'izz ibn Badis kaalus teda Kairost valitsenud šiiitidest Fatimiidide vastu mässu tõsta ning tema nõunikud julgustasid teda seda tegema. Yahya ja Abu Imran vestlesid usu olukorrast oma läänepoolsel kodumaal ning Yahya väljendas rahulolematust teoloogia madala arengu ja lõunapoolsete sanhajade šariaadileiguse pärast. Abu Imrani nõuandel siirdus Yahya ibn Ibrahim Waggag ibn Zelu ribatisse Sousi orus Lõuna-Marokos, kust ta tahtis enda hõimule leida maliki õpetajat. Waggag andis talle ühe oma elanikest, Abdallah ibn Yasini.

Abdallah ibn Yasin oli Gazzula hõimu berber ning ilmselt mitte moslemiks sündinud. Tema nime võiks lugeda kui "Ya-Sini poeg" ("Ya-Sin" on koraani 36. suura), millest ilmneb, et ta ilmselt ütles oma juurtest lahti ja "taassündis" pühakirjast. Ibn Yasin oli kindlameelne moslem, kelle vaateid iseloomustas pedantsus ja radikaalsus. Ta hoidis sunnadest väga kindlalt kinni. Kroonikud nagu al-Bakri on samas Ibn Yasini usuteadmisi hinnanud pealiskaudseks. Ibn Yasini kohtumised godaladega loodetud tulemust ei toonud, kuna kuigi ta oli kirglik usklik, hammustasid kohalikud tema teadmiste nappuse läbi ning ta jäi publikumi küsimustele vastates hätta. Islami kohta küsimuste küsijaid süüdistas ta usust taganemises ning määras ka väikeste rikkumiste eest karme karistusi. Godala hõimul sai Yasinist kiiresti villand ning nad ajasid ta enda seast kohe pärast Yahya ibn Ibrahimi surma millalgi 1040. aastatel välja.

Ibn Yasin kolis naaberhõimu lamtunade juurde, kus ta võeti soojemalt vastu. Lamtuna hõimupealik Yahya ibn Umar al-Lamtuni nägi ibn Yasini usukirglikkuses võimalust võimu koondada ning ta kutsus ta enda rahvale usku õpetama.[16] Lamtuna juhtkond andis ibn Yasinile vähem mänguruumi ning seetõttu oli nende partnerlus ka viljakam. Ibn Yasin jutlustas lamtunadele Muhammadi elust ning kuulutas, et islamisatsiooni jaoks on vaja pühasõda, kuna vaid uskumisest ei piisa. Tema uskus, et vajalik oli hävitada kogu vastupanu islamile. Ibn Yasini ideoloogia järgi oli kõik, mis ei mahtunud šariaadi raamidesse, islamivastane. Eriti suureks takistuseks pidas ta piirkonna võimu jagunemist hõimude kätte. Ta kuulutas enda kuulajatele, et päritolust tulenenud lahkhelid ja kooskõlad tuleb kaotada, kuna kõik moslemid on pühakirja järgi võrdsed. Lamtuna juhtidele tema jutlused meeldisid, kuna nad lootsid hõimude liitmisest ise maad ja võimu juurde saada. 1050. aastate alguses alustasid lamtunad Yahya ibn Umari ja Abdallah ibn Yasini juhtimisel al-Murabitini (Almoraviidide) nime all sõjakäiku, et enda naabrid ühendada.[4]

VallutusedRedigeeri

Põhja-AafrikaRedigeeri

Aastast 1053 hakkasid Almoraviidid Saharas ja sellest lõunas elanud berbereid islamiseerima. Pärast Sanhaja hõimu allutamist said nad kiiresti enda kontrolli alla kogu kaubandustee: põhjapoolses otsas Sijilmasa aastal 1054 ja lõunapoolses otsas Aoudaghosti aastal 1055. Yahya ibn Umar hukkus lahingus aastal 1057 ning palju mõjuvõimu kogunud usujuht Abdullah ibn Yasin nimetas uueks juhiks enda venna Abu Bakr ibn Umari. Uue valitseja juhtimisel laieneti ka kõrbest välja ning alistati näiteks Atlase mägede hõimud. Aastal 1058 ületasid Almoraviidid Kõrg-Atlase ning vallutasid mäestiku jalamil jõuka kaubanduslinna Aghmati, millest nad tegid enda pealinna. Seejärel sattusid nad kokku Barghawata hõimuliiduga, mis järgis kolm sajandit varem Salih ibn Tarifist alguse saanud islami "väärusku". Barghawata hakkas Almoraviididele vastu ning Abdullah ibn Yasin hukkus 1059. aastal lahingus Barghawataga Rommani lähedal. Lõpuks õnnestus Abu Bakr ibn Umaril Barghawata vastupanu siiski murda ning nad pöörati traditsioonilisse islamiusku. Abu Bakr abiellus kõrgest soost jõuka berberi naise Zaynab an-Nafzawiyyahiga, kellest sai dünastia ajaloo märkimisväärne isik. Zaynab oli väidetavalt pärit Kairouanist.

Aastal 1061 kehtestas Abu Bakr ibn Umar enda vallutatud aladel uue korra. Ta andis rahulikumad alad ja oma lemmiknaise Zaynabi enda nõole Yusuf ibn Tashfinile, kellest sai asevalitseja. Ibn Umar ise läks kõrbealadel puhkenud rahutusi maha suruma. Kui ta kõrbest naasis, oli nõbu ibn Tashfin liiga mõjukaks saanud, et teda troonilt eemaldada. Nende sündmuste aasta ei ole kindel, pakutud on aastaid 1062 (Ibn Abi Zar ja Ibn Khaldūn) kuni 1078 (Muḩammad al-Idrīsī). Ilmselt toimus see aastal 1070 (Ibn Idhari). Abu Bakr ibn Umar hukkus novembris 1087 nooletabamusest lahingus Sudaanis.[17][18][19][20]

Yusuf ibn Tashfin oli vahepeal vallutanud suure osa tänapäeva Marokost, Lääne-Saharast ja Mauritaaniast. Ta oli viimased aastad kulutanud Põhja-Maroko ja Fesi ümbruse linnuste vallutamiseks.[21][22] Pärast Fesi ümbruse alistamist õnnestus tal lõpuks vallutada ka Fes. Ka nende sündmuste aeg ei ole kindel, ilmselt toimus see millalgi 1060. või 1070. aastatel, tõenäoliselt 1069. aastal, kuigi on pakutud ka 18. märtsi 1070 ning aastaid 1074 ja 1075.[23]

Aastal 1079 saatis ibn Tashfin Marrakechist välja 20 000-mehelise sõjaväe, mille ülesandeks oli suunduda tänapäeva Tlemceni poole ning seal alistada Zenata Banu Ya'la hõim. Mazdali ibn Tilankani juhtimisel alistati Banu Ya'la ning hukati nende pealik, kuid Tlemceni alla liikumist ei jätkatud. Ibn Tashfin juhtis aastal 1081 isiklikult sõjaväge, mis vallutas Tlemceni ning hävitas sealsed Maghrawa jõud koos nende valitsejaga. Ta jätkas liikumist itta ning vallutas aastal 1082 ka Alžiiri. Ibn Tashfin tegi Tlemcenist enda riigi idapoolse tugipunkti. Sellel ajal oli Tlemceni asemel vanem asula Agadir, ibn Tashfin rajas sinna kõrvale uue linna Takrarti. Hiljem, Almohaadide ajal, need kaks asulat sulandusid ning moodustasid tänapäevase linna.[24]

Almoraviidid põrkusid idas mitu korda Hammadiididega, kuid kuna viimased olid hõivatud muudel rinnetel, ei hakanud nad Kesk-Magribisse jõuliselt tungima.[25][26] Aastal 1104 sõlmisid Almoraviidid ja Hammadiidid rahulepingu ning Alžiirist sai Almoraviidide idapoolne piirilinn. Enne al-Andalusi taifade emiiridele appi minemist tahtis ibn Tashfin vallutada veel Ceuta, mis oli viimane Gibraltari väinast lõunapool asuv suurlinn, mis talle vastu pani. Ibn Tashfin lubas Sevilla Taifa juhile Al-Mu'tamid ibn Abbadile, et aitab teda rekonkistadoride vastu, kui viimane aitab tal Ceuta vallutada. Al-Mutamid nõustus ning saatis oma mereväe Ceutat blokeerima. Ibn Tashfini poeg Tanim marssis oma vägedega Ceuta alla ning linn alistus augustis 1084.

Ghana Riik ja lõunarinneRedigeeri

Araabia pärimuse järgi vallutasid Almoraviidid Ghana Riigi umbes aastal 1076.[27] Ibn Khaldūn kirjutas sellest aastal 1394, viidates Ghana faqihile Shaykh Uthmanile. Selle allika järgi nõrgestasid Almoraviidid Ghanat korjates Sudaanist tribuuti. Ghana Riigi valitsejate mõjuvõim kadus ajapikku ning nad võeti Sosso Riigi poolt üle. Mali allikate järgi vallutas Sosso valitseja Soumaoro Kanté ka Mali Riigi.

Mõned 21. sajandi ajaloolased on Almoraviidide pealetungi pidanud pärimuseks, millel ei ole tõepõhja. Briti ajaloolase Timothy Insolli järgi ei ole Vana-Ghana arheoloogias jälgi Almoraviidide pealetungiga tekkima pidanud muudatustest ja hävitustööst.

Saksa ajaloolane Dierke Lange nõustus algse sõjalise sissetungi teooriaga, kuid väidab, et see ei välista Almoravide poliitilist agitatsiooni, väites, et Ghana Riigi hävimise peamine tegur oli suur võlakoorem. Lange sõnul oli Almoraviidide mõjuvõimu kasv pigem järkjärguline, mitte sõjategevuse tulemus. Ghanas saavutasid almoraviidid võimu abielludes rahva aadlikega. Lange peab Vana-Ghana allakäigu põhjuseks paljusid omavahel mitteseotud tegureid, millest üks oli tõenäoliselt tingitud Almoraviidide mõjust ja islami survest õhutatud sisemistest dünastilistest võitlustest, kuid mitte sõjalistest vallutustest.[28][29]

Sheryl L. Burkhalter oli arvamusel, et Almoraviidide vallutused Saharast lõunas toimusid, kuid need ei pruukinud olla sõjalised. Kindlasti võeti enda kontrolli alla Aafrika kuld ning sellega kaubeldes saavutati majanduslik ja poliitiline ülemvõim.

Kõige tõenäolisemalt viimane tilk Ghana kokkuvarisemise karikas oli sõda Almoraviididega, Ghana Riik lakkas aastaks 1100 sõjalise ja majandusliku jõuna eksisteerimast ning varises kokku väikesteks hõimugruppideks, millest osad liideti Almoraviidide Riigiga ning osad rajasid Mali Riigi.

Araabia geograaf Muhammad ibn Abi Bakr al-Zuhri kirjutas, et Almoraviidid lõpetasid Tadmakkas ibadiidi islami aastal 1084 ning Abu Bakr jõudis lõunas "kullamäeni". Abu Bakr suri aastal 1087 ning Sahara berberite hõimuliit jaotati tema laste ja venna Yahya vahel, kes kaotas Ghana üle kontrolli. Sheryl Burkhalteri arvates juhtis Abu Bakri poeg Yahya Almoraviidide ekspeditsiooni lõunasse ja vallutas Ghana aastal 1076. Ta uskus, et Almoraviidid elasid Ghana kaotamise ja Almohaadidelt lüüasaamise üle ning valitsesid Saharas 12. sajandi lõpuni.

Lõuna-Ibeeria ja põhjarinneRedigeeri

Aastal 1086 kutsusid al-Andalusi moslemitaifade valitsejad Yusuf ibn Tashfini Pürenee poolsaarele appi, et enda riike Leóni ja Kastiilia kuninga Alfonso VI eest kaitsta. Samal aastal läks ibn Tashfin üle Gibraltari väina Algecirasse ning alistas Kastiilia Kuningriigi Sagrajase lahingus. Ta ei saanud Euroopas sõjategevust jätkata, kuna pidi Aafrikasse naasma, et sealsete probleemidega tegeleda.

Teist korda jõudis ta Pürenee poolsaarele 1090. aastal, et sealsed taifad annekteerida. Kohalikud elanikud võtsid Almoraviidid soojalt vastu, kuna eelmiste valitsejate kõrged maksud olid palju rahulolematust tekitanud. Kohalikud usujuhid ja idapoolsed liitlased (eriti Abū Hāmid al-Ghazālī Pärsias ja Abu Bakr al-Turtushi Egiptuses, kellest viimane oli Tortosas sündinud) olid taifade valitsejatega usuleiguse tõttu samuti tülis. Vaimulikud andsid välja fatva, millega nad tunnistasid Yusufi moraalseks valitsejaks, kellel on luba riigid üle võtta. Aastaks 1094 oli Yusuf annekteerinud enamiku suurtest taifadest, vastu pidas vaid Zaragoza Taifa. Almoraviidid võitsid kristlaste kuningriike Consuegra lahingus, kus hukkus ka Rodrigo Díaz de Vivari poeg Diego Rodriguez. Alfonso põgenes Consuegra linnusesse, kus Almoraviidid teda kaheksa päeva piirasid ning pärast seda ise lõunasse taganesid.

Pärast edukaid läbirääkimisi Bagdadi kaliifiga, keda Yusuf ibn Tashfin pidas amir al-mumininiks (usklike juhiks), kuulutas Tashfin end 1097. aastal amir al musliminiks (moslemite juhiks). Yusuf suri aastal 1106, kui ta oli väidetavalt üle 100-aastane. Tema surma ajal oli Almoraviidide Riik saavutanud oma maksimaalse ulatuse: neile kuulus kogu Loode-Aafrika kuni Alžiirini ja kogu Pürenee poolsaar Tejost lõunas ning idas kuni Ebro suudmeni. neile kuulusid ka Baleaarid.

Aastal 1108 võitis Almoraviidide Tamin al Yusuf Uclési lahingus Kastiilia Kuningriiki. Ta küll ei vallutanud kristlastelt eriti maad peale Valencia, kuid pani rekonkista pausile ja ühendas al-Andalusi. Aastal 1134 alistasid Almoraviidid Fraga lahingus Alfonso I-st.

AllakäikRedigeeri

Yusufi poja ja troonipärija Ali ibn Yusufi juhtimisel vallutati aastatel 1119 ja 1121 ka Sintra ja Santarém, kuid kuna Aragon oli Prantsusmaa abiga Zaragoza tagasi vallutanud, oli olustik Almoraviidide vastu pöördumas. Ali ibn Yusuf sai aastal 1138 Ourique'i lahingus Leoni ja Kastiilia kuningalt Alfonso VII-lt ning aastal 1139 Portugali krahvilt Alfonsolt lüüa. Viimane kuulutas pärast Almoraviidide alistamist välja Portugali Kuningriigi. Portugallased vallutasid Lissaboni aastal 1147.

Ajaloolased arvavad, et Ali ibn Yusufi elustiil erines tema esivanemate omast, kuna ta oli kõrbeelu hüljanud ning eelistas elada linnatingimustes. Ta sai Pürenee poolsaarel kristlike kuningriikide koalitsioonilt ning Marokos Almohaadidelt lüüa. Ta suri aastal 1143 ning tema poeg Tashfin ibn Ali jätkas alade kaotamist Almohaadidele. Ta kukkus aastal 1146 surnuks, kui oli pärast Almohaadidelt Oranis lüüa saamist põgenemas.

Tema järeltulijate Ibrahim ibn Tashfini ja Ishaq ibn Ali valitsusajad jäid lühikeseks. Almoraviidide Riigi lõpuks loetakse Marrakechi vallutamist Almohaadide poolt aastal 1147, kuigi oli mitmeid katseid dünastia võimu jätkata või taaselustada. Näiteks Almoraviid Yahya Al-Sahrāwiyya vastupanu Almohaadidele Magribis kestis kaheksa aastat. Ta andis alla aastal 1155. Aastal 1155 olid allesjäänud Almoraviidid Banu Ghaniya haru juhtimisel sunnitud Magribist kõigepealt Baleaaridele ning seejärel Ifriqiyasse põgenema. Banu Ghaniya tõttu varises Almohaadide Riik hiljem Ida-Magribis kokku.[30]

 
Almoraviidide dinaar Sevillast aastast 1116. (Briti Muuseum). Almoraviidide kulddinaarist sai Andaluusia maravedí raha standard.

KultuurRedigeeri

UskRedigeeri

Almoraviidid said alguse maliki koolkonnast inspireeritud konservatiivse islami reformiliikumisena. Almoraviidide algusaastatel sai Yahya ibn Ibrahim inspiratsiooni Maroko maliki õpetlaselt Abu Imran al-Fasilt.[31][32][33]

KunstRedigeeri

 
Pisa Greif, ilmselt pärit 11. sajandi Ibeeriast[34]

Ajaloolane Amira Bennison on Almoraviidide aja kunsti kirjeldanud paljude hõimude üheks riigiks liitmise tulemusel tekkinud andaluusia-magribi vooluks, milles on suurim osakaal Sanhaja valitsejate maitsel. Bennison ei ole nõustunud ajaloolase Robert Hillenbrandi väidetega nagu oleks Almoraviidide kunst olnud islami kunsti mastaapsust arvestades perifeerne ja väiksemõjuline. Hillenbrand on arvanud, et Almoraviidide Riigi lühiajasus ei andnud pinnast oma kunstivoolu tekkeks.

Alguses ei võtnud konservatiivse maliki õiguse järgijatest Almoraviidid Andaluusia taifade kultuuri üle, kuna nad pidasid Pürenee poolsaare moslemeid liiga usuleigeteks. Samas Almoraviidide dünastia lõpuaastatest pärinevad Almería kujud ja kangad vihjavad, et aja jooksul see hoiak muutus.

Almoraviidide kunsti hulka kuulusid peened Córdoba minbarid, Almería marmorvaagnad ja hauakivid, Almería, Málaga ja Sevilla kangad ning keraamika.

 
Gao-Saneyst leitud steele, mis ilmselt valmistati Almoraviidide ajal Almerías.[35] Asub Mali Rahvusmuuseumis

MarmorRedigeeri

12. sajandi esimesest poolest on säilinud suur hulk marmorist hauakive. Need valmistati Almerías ajal, mil see oli jõukas sadamalinn Almoraviidide kontrolli all. Hauakivid valmistati Macaeli marmorist, mida kaevandati kohapeal ja millele raiuti ulatuslikud kufi-kirjad, mida mõnikord kaunistasid taimsed või geomeetrilised motiivid. Need näitavad, et Almoraviidid mitte ainult ei taaskasutanud Ummaijaadide marmorist sambaid ja vaagnaid, vaid tellisid ka uusi töid. Neil olevad pealdised on pühendatud erinevatele isikutele, nii meestele kui naistele, erinevatest ametitest, mis näitavad, et sellised hauakivid olid suhteliselt taskukohased. Kivid on kas ristkülikukujulised steelid või pikad horisontaalsed prismad, mida tuntakse mqabriijadena (sarnaselt nendega, mis leiti palju hilisematest Marrakechi Saadi haudadest). Neid on leitud paljudest Lääne-Aafrika ja Lääne-Euroopa paikadest, mis annab tunnistust laiaulatusliku marmoritööstuse ja -kaubanduse olemasolust. Paljud Prantsusmaalt leitud tükid saadi tõenäoliselt hilisemast röövimisest. Mõned kõige kaunistatumad väljaspoolt al-Andalusi leitud hauakivid avastati Sahelist Gao-Saneyst, mis annab tunnistust Almoraviidide mõju ulatumisest Aafrika mandrile.[36]

Almoraviidide-aegset marmorit on leitud ka Fesi uuematest ehitistest spoliana. Üks selline näide on Dar al-Muwaqqiti aken, mis on suunatud Al-Qarawiyyini mošee sisehoovi poole (see ehitati alles Mariinide ajal). Teine näide on Idris II zawija lõunafassaad, mille taastas 17.–18. sajandil Ismail Ibn Sharif.[37]

TekstiilRedigeeri

See, et Almohaadide liikumise juht Ibn Tumart kritiseeris sultan Ali ibn Yusufi, kuna viimane "istus luksuslikul siidist riidel" oma Marrahechi mošees, annab tunnistust asjaolust, et Almoraviidide ajal oli erinevatel tekstiilidel tähtis roll.

 
Fragment San Pedro de Osma surilinast 12. sajandi algusest. Piltidel on lõvide ja harpiate paarid, keda ümbritsevad greife hoidvad mehed.

Kristlased taaskasutasid Almoraviidide ajast jäänud kvaliteetset riiet üsna laialdaselt, näited sellest on mh San Isidoro basiilika relikvaar Leónis, Toulouse'i Saint-Sernini basiilikast leitud missarüü, Burgose lähedal asunud Quintanaortuño kiriku Juan de Ortega missarüü, San Pedro de Osma surilina ning Ida-Püreneedest Thuirist leitud riidetükk. Mõnel sellisel riidel on kas kufi või hispaania-kufi kirjas tekstid ning mõned tähed on kaunistatud lillesümboolikaga. Selle kohta on hea näide San Juan de Ortega missarüü, mis on 12. sajandi alguses valmistatud siidist ja kuldlõngast. San Pedro de Osma surilina teeb märkimisväärseks sellel olev tekst "valmistatud Bagdadis", mis annab kinnitust sellest, et see oli importkaup. Samas tänapäeval on ajaloolased hakanud arvama, et selliseid riideid toodeti siiski kohalikes keskustes, nagu Almeria, ning need olid lihtalt Lähis-Ida siidi koopiad. Võimalik, et "valmistatud Bagdadis" oligi sinna kirjutatud, et ostjaid tüssata ja riide väärtust kunstlikult tõsta. Malaga 12. sajandi kirjanik ja turukontrolör on märkinud, et riide päritolu võltsimise vastu kehtestati eraldi seadused. Seetõttu on paljud nendest tekstiilidest tuntud kui "Bagdadi rühm", millesse kuuluvad stilistiliselt ühtsed ja kunstiliselt rikkalikud siidist tekstiilid, mis pärinevad ilmselt Ali ibn Yusufi valitsemisajast või 12. sajandi esimesest poolest. Peale kirja on San Pedro de Osma surilinal veel pildid kahest lõvist ja harpiast, kes on rondellide sees ning ümbritsetud väikestest inimestest, kes hoiavad greife. Saint-Sernini missarüül on paabulinnud ning väikesed kufis tekstid.[38]

Tava kanda riidele ühtlaselt rondellide sees olevaid inimesi ja loomi ning nende vahele abstraktseid motiive pärineb juba Sassaniidide Riigist. Hiljem, alates Almohaadide ajast, hakkavad loomade ja inimeste kujutised asenduma abstraktsemate kujunditega ning epigraafiline kujundus tõuseb esiplaanile.

Kaligraafia ja miniatuurRedigeeri

 
Kufi ja Magribi kirjas miniatuuridega koraan.

Varajastes islamikäsikirjades kasutati peamiselt kufi kirja. Algsest standard- ehk idakufi kirjast arenes välja lääne- ehk magribikufi kiri. Selles kirjas kirjutati koraane enne Almoraviidide aega 10. sajandil. Almoraviidide ajal kasutati ametlikult almoraviidide kufi kirja, mis sarnanes magribikufi kirjaga. Mall:Multiple image

Kaheteistkümnendal sajandil tekkis Almoraviidide Riigis magribi kiri, mis oli ainus kufi kirjast välja arenenud kursiivis kiri. Alates sellest ajast hakati religioosseid tekste kirjutama magribi kirjas, samas näiteks ehitiste plaanidel seda kirja ei kasutatud. Magribi kirjast omakorda arenes al-Andalusis välja andaluusia kiri. Magribi ja andaluusia kirjadel olid teatud erinevused ning neid kasutati tavaliselt erinevates kohtades, kuid esines ka kattumisi.[39]

Lääneislamimaailma (ehk Magribi ja al-Andalusi) vanim miniatuuridega koraan pärineb aastast 1090 ehk esimeste taifade aja llõpust ja Almoraviidide võimuaja algusest al-Andalusil. See koraan on pärit kas Magribist või al-Andalusis ning asub tänapäeval Uppsala Ülikooli raamatukogus. Selle kujundus ei ole detailsuse poolest hilisemate töödega võrreldav, küll on selle kujunduselemendid suures plaanis samad, mis hiljem tavaks said.[40][41]

KeraamikaRedigeeri

Almoraviidide sisstegung al-Andalusi peatas keraamikatööstuse mõneks ajaks, kuid see sai 12. sajandil taas jalule. Pisas on umbes 2000-osaline Magribi-Andaluusia kausside kogu, kuna seal kasutati neid 11.–15. sajandil kirikute kaunistamiseks. Almoraviidide Riigis toodeti erinevat sorti keraamikat, ka cuerda seca. Kõige luksuslikum oli lüsterkeraamika, millele enne teist põletamist kanti metalset glasuuri. See tehnika on pärit Iraagist ning seda viljeleti eriti Fatimiidide Egiptuses.

MinbaridRedigeeri

 
Kutubija mošee minbari detail, mille tellis Ali Bin Yusuf 1137. aastal oma suure mošee jaoks Marrakechi.

Almoraviidide minbarid (nt Kutubijia mošee minbar, mille tellis sultan Ali ibn Yusuf (1137) ja Al-Qarawiyyini ülikooli minbar (1144)) väljendasid Almoraviidide allumist maliki õigusele ja Ummaijaadide ülimuslikkust. Minbaride järgi olid Almoraviidid Ummaijaadide käepikendus Magribis. Mõlemad eelnimetatud minbarid on silmapaistvad puussepateosed, mis on kaunistatud arabeskiga, geomeetriliste kujundite ja kallite materjalidega.[42][43][44]

ArhitektuurRedigeeri

Almoraviidide ja Almohaadide ajastud olid maroko ja mauri arhitektuuri väljakujunemise aeg, nendel sajanditel tekkisid nendele stiilidele iseloomulikud jooned, mis järgnevatel sajanditel kinnistusid. Almoraviidide arhitektuuris oli vähem Cordoba Emiraadis tekkinud al-Andalusi toretsevaid kaunistusi ning suuremat rõhku pandi proportsioonidele ja ornamentikale.[45][46]

 
Almoraviidid kasutasid Põhja-Aafrika ehitiste kaunistamiseks hulksiire, pildil Almoraviidide Qubba Marrakechis.[47]

Moslemite Lääne kultuuripealinnad olid enne Almoraviidide aega Kairouan ja Cordoba, kust saadi hiljem inspiratsiooni. Almoraviidide ajal sai uueks kultuurikeskuseks vastrajatud pealinn Marrakech. Almoraviidide Riigis segunesid al-Andalusi arhitektuuri jooned, nagu Córdoba mošee ja Zaragoza Aljafería lossi põimkaared, ning idamaised tehnikad, nagu stalaktiitdekoor.[48][49]

Pärast al-Andalusi vallutamist Sagrajase lahingus saatsid Almoraviidid Ibeeriast moslemitest, kristastest ja juutidest käsitöölisi Põhja-Aafrikasse tööle. Almoraviidide arhitektuuri ilmekad näited on Alžiiri Djamaa el Kebiri mošee (ehitatud 1097), Tlemceni Suur mošee (1136) ja Fesi Al-Qarawiyyini Ülikool (juurdeehitused aastast 1135). Marrakechi vähestest Almoraviidide-aegsetest monumentidest on tähelepanuväärseim toretseva sisekujundusega Almoravid Qubba monument.[50][51][52]

Lisaks dekoratiivsematele religioossetele ehitistele ehitasid Almoraviidid ka palju kindlustusi, kuigi enamiku neist lammutasid või ehitasid Almohaadid ja hilisemad dünastiad ümber. Uuel pealinnal Marrakechil ei olnud algul linnamüüre, kuid linna asutaja Abu Bakr ibn Umar ehitas riigikassaks ja kindlustuseks Ksar el-Hajjari ("Kivikindluse") nime all tuntud kindluse. Umbes 1126. aastal ehitas Ali Ibn Yusuf vastuseks Almohaadide kasvavale ohule linna ümber ka hulganisti tampsaviseinu.[53] Kuigi neid müürid on hilisematel sajanditel palju muudetud ja osaliselt laiendatud, on need Marrakechi medina müürid tänapäevalgi. Sel ajal rajati ka medina põhilised väravad, kuigi paljusid neist on vahepeal oluliselt muudetud. Bab Doukkala, üks läänepoolsetest väravatest, on arvatavasti kõige paremini säilitanud oma algse Almoraviidide iseloomu. Sellise ehitusega linnaväravaid rajati keskajal üle al-Andalusi ja Magribi. Almoraviidide linnuste kohta annab tõendeid ka näiteks Tasghîmûti linnakoht Marrakechist kagus. Sellised linnused ehitati killustikust või tampsavist ning need illustreerivad sarnasusi vanemate Hammadiidide kindlustustega, aga ka ilmset vajadust kriisi ajal kaitserajatisi kiiresti ehitada. Tlemceni müürid ehitasid samuti osaliselt Almoraviidid, kasutades killustikku ja tampsavi.[54]

Almoravide kodumaal ei ole paleesid ega residentse säilinud ning nende kohta on infot vaid tekstide ja arheoloogialeidude kaudu. Oma valitsemisajal lisas Ali Ibn Yusuf Ksar el-Hajjari lõunaküljele (praegusele Kutubiyya mošee kohale) suure palee ja oma kuningliku residentsi. Hiljem jäeti see maha ja residents koliti Marrakechi kasbahi, kuid selle säilmeid kaevati 20. sajandil välja. Säilmed andsid tõestust Maroko kõige vanemast teadaolevast riadiaiast (riad on sümmeetriliselt neljaks osaks jagatud siseaed). 1960. aastatel leiti Chichaoua lähedal tehtud väljakaevamistel majapidamiskompleksi või asula jäänused, mis on pärit Almoraviidide perioodist või isegi varasemast ajast. See koosnes mitmest majast, kahest hammamist, veevarustussüsteemist ja võib-olla mošeest. Sealt leiti palju arhitektuurse kaunistuse fragmente, mida praegu säilitatakse Rabati arheoloogiamuuseumis. Need fragmendid on valmistatud sügavalt nikerdatud stukist, millel on kufis ja kursiivis araabiakeelsed pealdised ning taimemotiivid, nagu palmetid ja akantusmotiivid. Konstruktsioonidel oli ka punase ookriga maalitud kaunistus, mis sisaldas tavaliselt äärismotiividest koosnevaid motiive kahest põimuvast ribast. Sarnaseid kaunistusi on leitud ka kunagiste majade jäänustest, mis kaevati välja 2006. aastal Fesi Qarawiyyini mošee 12. sajandi Almoravid-laienduse alalt. Lisaks tavapärastele äärismotiividele olid suuremad põimuvad geomeetrilised motiivid, samuti taimse taustaga kufi-kirjad (kõik punasega).

KirjandusRedigeeri

 
Luuletajast kuninga Al-Mu'tamid ibn Abbadi hauakivi, maetud 1095. aastal Aghmatis

Almoraviidide intellektuaalsed juured olid Abu Imran al-Fasi õpetuste ja kirjutiste juures, millest sai inspiratsiooni Kairouani Godala hõimu Yahya ibn Ibrahim. Ibn Ibrahim motiveeris Abdallah ibn Yasini džihaadi organiseerima ning sellest algaski Almoraviidide liikumine.[55]

Maroko kirjandus õitses Almoraviidide ajal. Maroko ja al-Andalusi ühendamine Almoraviidide Riigi alla andis hoogu kahe maailmajao vahelisele kultuurikümblusele. Lõimumine algas, kui Yusuf ibn Tashfin saatis Sevilla Taifa endise luuletajast kuninga Al-Mu'tamid ibn Abbadi Tangieri ja Aghmati eksiili.[56]

Almoraviidide ajal elasid ajaloolased Ibn Hayyan, al-Bakri, Ibn Bassam ja Al-Fath ibn Khaqan. Nende teosed olid "Dhakhīra fī mahāsin ahl al-Jazīra" (Ibn Bassam), "Qala'idu l-'Iqyan" (Al-Fath ibn Khaqan) ja "al-Masālik wa ’l-Mamālik" ("Teede ja kuningriikide raamat", al-Bakri).[57]

Almoraviidide aja kaks silmapaistat kirjanikku olid Qadi Ayyad ja Avempace. Ayyad kirjutas teose "Al-Shifa bi Ta'rif Huquq al-Mustafa". Mitmed Marrakechi seitsmest pühakust olid kirjamehed.

Almoraviidide perioodi tähtis luule- ja muusikažanr oli muwashshah. Selle aja silmapaistvaimad luuletajad olid Kharidat al Qasar, Rawd al-Qirtas ja Mu'jam as-Sifr.

Yusuf ibn Tashfini ajal 11. sajandil oli Fesis 104 paberivabrikut.[58]

SõjavägiRedigeeri

Abdallah ibn Yasin rakendas enda sõjaväes toimepandud rikkumiste eest väga rangeid distsiplinaarmeetmeid. Almoraviidide sõjaväe ehitas korralikult üles nende esimene väejuht Yahya ibn Umar al-Lamtuni. Põhirõhk oli jalaväel, eesliinid olid relvastatud odadega ning tagumised liinid piikidega, jalavägi moodustas faalanksi ning seda toetas külgedelt kaamelitest ja hobustest koosnev ratsavägi. Üksuse ees liikus lipukandja, kes andis enda taga olevatele sõduritele lipuga märku, kas istuda või seista.

Al-Bakri kirjutas, et Almoraviidid ei asunud tavaliselt enda eest põgenevat vastast jälitama. Nende lahingud olid väga intensiivsed ning nad ise ei taganenud ka endast kordades suurema väe eest, vaid eelistasid lahinguväljal hukkuda. Selline korraldus oli tollel ajal ebatavaline.

LegendidRedigeeri

Legendide järgi saabusid pärast El Cidi hukkumist türgi naised, kes juhtisid 300-pealist mustanahalistest vibunaistest koosnenud üksust. Ilmselt olid selle legendi taga Almoraviidide sõdurid, kelle nägusid katsid sallid ning kelle tume nahk oli riiete sinisest indigost värvunud.

Almoraviidide dünastiaRedigeeri

JuhidRedigeeri

SugupuuRedigeeri

Almoraviidide sugupuu
Turgut ibn Wartasin al-Lamtuni
Ibrahim
alias Talagagin
MuhammadHamid
TashfinAli'Umaral-HajjTilankan
Yusuf ibn Tashfin
(3)
IbrahimAbu Bakr ibn TashfinAbu Bakr ibn Umar
(2)
Yahya ibn Umar al-Lamtuni
(1)
AliMuhammadMazdali
Ali ibn Yusuf
(4)
Muhammad ibn A'ishaDawud Tamin ibn A'ishaAbu BakrIbrahimSirYahya ibn A'ishaIbrahimMuhammadAliIsaAbu Hafs UmarYahyaMuhammadAbu Bakr
Tashfin ibn Ali
(5)
Ishaq ibn Ali
(7)
FatimaYahya
Ibrahim ibn Tashfin
(6)
Muhammad

AjatelgRedigeeri

Ishaq ibn AliIbrahim ibn TashfinTashfin ibn AliAli ibn YusufYusuf ibn TashfinAbu Bakr ibn UmarYahya ibn Umar al-LamtuniYahya ben IbrahimAbdallah ibn Yasin

ViitedRedigeeri

  1. Norris, H.T.; Chalmeta, P. (2012). "al-Murābiṭūn". Bearman, P.; Bianquis, Th.; Bosworth, C.E.; van Donzel, E.; Heinrichs, W.P. (toim). Encyclopaedia of Islam, Second Edition. Brill.
  2. G. Stewart, Is the Caliph a Pope?, in: The Muslim World, Volume 21, Issue 2, pages 185–196, April 1931: "The Almoravid dynasty, among the Berbers of North Africa, founded a considerable empire, Morocco being the result of their conquests"
  3. Sadiqi, Fatima, The place of Berber in Morocco, International Journal of the Sociology of Language, 123.1 (2009): 7–22 : "The Almoravids were the first relatively recent Berber dynasty that ruled Morocco. The leaders of this dynasty came from the Moroccan deep south."
  4. 4,0 4,1 Messier, Ronald A. (2009). "Almoravids". Fleet, Kate; Krämer, Gudrun; Matringe, Denis; Nawas, John; Rowson, Everett (toim). Encyclopaedia of Islam, Three. Brill. ISBN 9789004181304. ISSN 1873-9830.
  5. Sluglett, Peter; Currie, Andrew (2014). Atlas of Islamic History. Routledge. Lk 31. ISBN 978-1-138-82128-6. The Almoravids were an alliance of Sanhaja Berbers from the Guddala, Lamtuna and Massufa tribes, which formed in the 1040s in the area that is now Mauritania and Western Sahara.
  6. Meynier, Gilbert (2010). L'Algérie, coeur du Maghreb classique: de l'ouverture islamo-arabe au repli (698-1518) (prantsuse). La Découverte. ISBN 978-2-7071-5231-2.
  7. Extract from Encyclopedia Universalis on Almoravids.
  8. Kennedy, Hugh (11. oktoober 2016). Caliphate: The History of an Idea (inglise). Basic Books. ISBN 978-0-465-09438-7.
  9. "Almoravid | Definition of Almoravid by Lexico". Lexico Dictionaries | English (inglise). Vaadatud 15. oktoobril 2019.
  10. Nehemia Levtzion, "Abd Allah b. Yasin and the Almoravids", in: John Ralph Willis, Studies in West African Islamic History, p. 54.
  11. P. F. de Moraes Farias, "The Almoravids: Some Questions Concerning the Character of the Movement", Bulletin de l’IFAN, series B, 29: 3–4 (794–878), 1967.
  12. Ibn Abi Zar's account is translated in N. Levtzion and J. F. P. Hopkins, eds (2000), Corpus of Early Arabic Sources for West African History, University of Ghana,pp. 239ff. For tentative identification of the ribat, see Moraes Farias (1967).
  13. Ibn al-Zayyat (1220). التشوف إلى معرفة رجال التصوف [Looking to know the men of Sufism]. Lk 89.
  14. Qadi Ayyad. ترتيب المدارك وتنوير المسالك لمعرفة أعلام مذهب مالك [Biographies of Eminent Maliki Scholars]. Lk-d 839–40.
  15. ʻAbd al-Wāḥid Dhannūn Ṭāhā (1998). The Muslim conquest and settlement of North Africa and Spain. Routledge. ISBN 0-415-00474-8.
  16. Shillington, Kevin (2005). History of Africa. New York: Palgrave Macmillan. Lk 88. ISBN 978-0-333-59957-0.
  17. Wilbaux, Quentin (2001). La médina de Marrakech: Formation des espaces urbains d'une ancienne capitale du Maroc. Paris: L'Harmattan. Lk 208. ISBN 2747523888.
  18. Salmon, Xavier (2018). Maroc Almoravide et Almohade: Architecture et décors au temps des conquérants, 1055-1269. Paris: LienArt.
  19. "Qantara - Les Almoravides (1056-1147)". www.qantara-med.org. Vaadatud 25. augustil 2020.
  20. Thomas K. Park; Aomar Boum (2006). "Marrakech". Historical Dictionary of Morocco (2nd ed.). Scarecrow Press. ISBN 978-0-8108-6511-2.
  21. Le Tourneau, Roger; Terrasse, Henri (2012). "Fās". Bearman, P.; Bianquis, Th.; Bosworth, C.E.; van Donzel, E.; Heinrichs, W.P. (toim). Encyclopaedia of Islam, Second Edition. Brill.
  22. Le Tourneau, Roger (1949). Fès avant le protectorat: étude économique et sociale d'une ville de l'occident musulman. Casablanca: Société Marocaine de Librairie et d'Édition. Lk 51.
  23. Rivet, Daniel (2012). Histoire du Maroc: de Moulay Idrîs à Mohammed VI. Fayard. Lk 110.
  24. Bel, A.; Yalaoui, M. (1960–2007). "Tilimsān". Bearman, P.; Bianquis, Th.; Bosworth, C.E.; van Donzel, E.; Heinrichs, W.P. (toim). Encyclopaedia of Islam, Second Edition. Brill. ISBN 9789004161214.
  25. Idris, H.R. (1960–2007). "Ḥammādids". Bearman, P.; Bianquis, Th.; Bosworth, C.E.; van Donzel, E.; Heinrichs, W.P. (toim). Encyclopaedia of Islam, Second Edition. Brill. ISBN 9789004161214.
  26. Baadj, Amar S. (2015). Saladin, the Almohads and the Banū Ghāniya: The Contest for North Africa (12th and 13th centuries). Studies in the History and Society of the Maghrib. Brill. Lk 50. ISBN 978-90-04-29857-6.
  27. Robinson, David. Muslim Societies in African History (New approaches to African History)
  28. Masonen, Pekka; Fisher, Humphrey J. (1996). "Not quite Venus from the waves: The Almoravid conquest of Ghana in the modern historiography of Western Africa" (PDF). History in Africa. 23: 197–232. DOI:10.2307/3171941. JSTOR 3171941. S2CID 162477947.
  29. Lange, Dierk (1996). "The Almoravid expansion and the downfall of Ghana". Der Islam. 73 (73): 122–159. DOI:10.1515/islm.1996.73.2.313. S2CID 162370098..
  30. North Africa, Islam and the Mediterranean World: From the Almoravids to the Algerian War (History & Society in the Islamic World), pg 59 By Julia Ann Clancy-Smith
  31. "Almoravids | Berber confederation". Encyclopedia Britannica (inglise). Vaadatud 8. juunil 2020.
  32. Pellat, Ch. (2004). "Abū ʿImrān al-Fāsī". Bearman, P.; Bianquis, Th.; Bosworth, C.E.; van Donzel, E.; Heinrichs, W.P. (toim). Encyclopaedia of Islam. Kd XII (2nd ed.). Leiden, Netherlands: Brill Publishers. Lk 27. ISBN 9004139745.
  33. Department of Islamic Art. "The Art of the Almoravid and Almohad Periods (ca. 1062–1269)." In Heilbrunn Timeline of Art History. New York: The Metropolitan Museum of Art, 2000–. http://www.metmuseum.org/toah/hd/almo/hd_almo.htm (October 2001)
  34. BALAFREJ, LAMIA (2012). "Saracen or Pisan?". Ars Orientalis. 42: 31–40. ISSN 0571-1371. JSTOR 43489762.
  35. Leube, Georg (12. aprill 2016). "Sacred Topography: A Spatial Approach to the stelae of Gao-Saney". Islamic Africa. 7 (1): 44–59. DOI:10.1163/21540993-00701005. ISSN 0803-0685.
  36. Delgado, Jorge Lirola (2014). "Les stèles funéraires d'Almeria, marqueurs du commerce et de la circulation des objets en Méditerranée". Lintz, Yannick; Déléry, Claire; Tuil Leonetti, Bulle (toim). Maroc médiéval: Un empire de l'Afrique à l'Espagne. Paris: Louvre éditions. ISBN 9782350314907.
  37. Salmon, Xavier (2021). Fès mérinide: Une capitale pour les arts, 1276-1465. Lienart. Lk-d 29–30. ISBN 9782359063356.
  38. LATHAM, J. D. (1. oktoober 1978). "THE INTERPRETATION OF A PASSAGE ON SCALES {MAW ĀZIN) IN AN ANDALUSIAN HISBA MANUAL". Journal of Semitic Studies. 23 (2): 283–290. DOI:10.1093/jss/23.2.283. ISSN 0022-4480.
  39. Khemir, Sabiha (1992). "The Arts of the Book". Dodds, Jerrilynn D. (toim). Al-Andalus: The Art of Islamic Spain. New York: The Metropolitan Museum of Art. ISBN 0870996371.
  40. Dodds, Jerrilynn D., toim (1992). Al-Andalus: The Art of Islamic Spain. New York: The Metropolitan Museum of Art. ISBN 0870996371.
  41. Blair, Sheila S. (2006). Islamic Calligraphy. Edinburgh University Press. Lk-d 566–569. ISBN 9780748635405.
  42. Bloom, Jonathan; Toufiq, Ahmed; Carboni, Stefano; Soultanian, Jack; Wilmering, Antoine M.; Minor, Mark D.; Zawacki, Andrew; Hbibi, El Mostafa (1998). The Minbar from the Kutubiyya Mosque. The Metropolitan Museum of Art, New York; Ediciones El Viso, S.A., Madrid; Ministère des Affaires Culturelles, Royaume du Maroc.
  43. 43,0 43,1 Terrasse, Henri (1968). La Mosquée al-Qaraouiyin à Fès; avec une étude de Gaston Deverdun sur les inscriptions historiques de la mosquée. Paris: Librairie C. Klincksieck.
  44. "Qantara - the minbar of the al-Qarawīyīn Mosque". www.qantara-med.org. Vaadatud 21. veebruaril 2021.
  45. Marçais, Georges (1954). L'architecture musulmane d'Occident. Paris: Arts et métiers graphiques.
  46. Salmon, Xavier (2018). Maroc Almoravide et Almohade: Architecture et décors au temps des conquérants, 1055-1269. Paris: LienArt.
  47. Draper, Peter (2005). "Islam and the West: The Early Use of the Pointed Arch Revisited". Architectural History. 48: 12. DOI:10.1017/s0066622x00003701. ISSN 0066-622X. S2CID 194947480.
  48. Perez, Manuel Casamar (1992). "The Almoravids and Almohads: An introduction". Dodds, Jerrilynn D. (toim). Al-Andalus: The Art of Islamic Spain. New York: The Metropolitan Museum of Art. Lk-d 75–83. ISBN 0870996371.
  49. Tabbaa, Yasser (2008). "Andalusian roots and Abbasid homage in the Qubbat al-Barudiyyin in Marrakesh". Muqarnas. 25: 133–146. DOI:10.1163/22118993_02501006.
  50. Bloom, Jonathan M. (2020). Architecture of the Islamic West: North Africa and the Iberian Peninsula, 700-1800. Yale University Press. ISBN 9780300218701.
  51. Tabbaa, Yasser (1985). "The Muqarnas Dome: Its Origin and Meaning". Muqarnas. 3: 61–74. DOI:10.1163/22118993-90000196. JSTOR 1523084.
  52. Almagro, Antonio (2015). "The Great Mosque of Tlemcen and the Dome of its Maqsura". Al-Qantara. 36 (1): 199–257. DOI:10.3989/alqantara.2015.007.
  53. Allain, Charles; Deverdun, Gaston (1957). "Les portes anciennes de Marrakech". Hespéris. 44: 85–126.
  54. Barrucand, Marianne; Bednorz, Achim (1992). Moorish architecture in Andalusia. Taschen. ISBN 3822876348.
  55. author., Bennison, Amira K. (2016). The Almoravid and Almohad Empires. Lk 27. ISBN 978-0-7486-9498-3. OCLC 1238644054. {{cite book}}: parameetris |last= on üldnimetus (juhend)
  56. "دعوة الحق - المعتمد بن عباد في المغرب". habous.gov.ma. Vaadatud 5. veebruaril 2020.
  57. "Abū ʿUbayd al-Bakrī". Encyclopaedia Islamica. 16. oktoober 2015. DOI:10.1163/1875-9831_isla_com_0151. Vaadatud 1. novembril 2021.
  58. Sijelmassi, Mohamed (1987). ذخائر مخطوطات الخزانة الملكية بالمغرب: (Bibliothèque al-Hassania) (prantsuse). www.acr-edition.com. ISBN 978-2-86770-025-5.

KirjandusRedigeeri

  • Abun-Nasr, Jamil (1987). A history of the Maghrib in the Islamic period. Cambridge: Cambridge University Press. ISBN 0521337674.
  • Bennison, Amira K. (2016). The Almoravid and Almohad Empires. Edinburgh University Press. ISBN 9780748646821.
  • Brett, M. and E. Fentress (1996), The Berbers. Oxford: Blackwell.
  • Deverdun, Gaston (1959). Marrakech: Des origines à 1912. Rabat: Éditions Techniques Nord-Africaines.
  • Hrbek, I. and J. Devisse (1988), "The Almoravids", in M. Elfasi, ed., General History of Africa, Africa from the Seventh to the Eleventh Century, UNESCO. 1992 edition, Ch. 13, pp. 336–66.
  • Ibn Khaldun, Abderahman (1377). تاريخ ابن خلدون: ديوان المبتدأ و الخبر في تاريخ العرب و البربر و من عاصرهم من ذوي الشأن الأكبر [The history of Ibn Khaldun: Record of the Beginnings and Events in the History of the Arabs and Berbers and their Powerful Contemporaries]. Kd 6. دار الفكر.
  • Ibn Abi Zar al-Fassi, Ali Abu al-Hassan (1326). روض القرطاس في أخبار ملوك المغرب و تاريخ مدينة فاس [The Garden of Pages in the Chronicles of the Kings of Morocco and the History of the City of Fes]. Uppsala University.
  • al-Bakri (1068). كتاب المسالك و الممالك [Book of the Roads and the Kingdoms]. دار الكتاب الإسلامي, القاهرة.
  • Ibn Idhari al-Murakushi, Ahmad (1312). البيان المغرب في أخبار الأندلس والمغرب [Book of the Amazing Story in the Chronicles of the Kings of al-Andalus and Morocco]. جامعة الملك سعود.
  • Insoll, T (2003). The Archaeology of Islam in Sub-Saharan Africa. Cambridge: Cambridge University Press.
  • Lewicki, T. (1992) [1988]. "The Role of the Sahara and Saharians in relationships between north and south". Elfasi, M. (toim). General History of Africa, Africa from the Seventh to the Eleventh Century. UNESCO. Lk-d 276–313.
  • Levtzion, N. and J. F. P. Hopkins, eds (1981), Corpus of Early Arabic Sources for West African History, Cambridge, UK: Cambridge University Press. 2000 edition.
  • Messier, Ronald A. (2010). The Almoravids and the Meanings of Jihad. Praeger/ABC-CLIO. Lk 118. ISBN 978-0-313-38590-2.
  • Mones, H. (1992) [1988]. "The conquest of North Africa and Berber resistance". Elfasi, M. (toim). General History of Africa, Africa from the Seventh to the Eleventh Century. UNESCO. Lk-d 224–46.
  • Moraes Farias, P. F. de (1967), "The Almoravids: Some Questions Concerning the Character of the Movement", Bulletin de l’IFAN, series B, 29:3–4, pp. 794–878.
  • Naylor, Phillip C. (2009). North Africa: A History from Antiquity to the Present. University of Texas Press. ISBN 978-0-292-71922-4.
Eelnev
Idrisiidide dünastia
Maroko valitsejadünastia —
1040–1145
Järgnev
Almohaadide dünastia