Hobukaan
Hobukaan ehk püdal (Haemopis sanguisuga) on magevees elav kaan.
Hobukaan | |
---|---|
![]() | |
Taksonoomia | |
Riik |
Loomad Animalia |
Hõimkond |
Rõngussid Annelida |
Klass |
Vööussid Clitellata |
Alamklass |
Kaanid Hirudinea |
Selts |
Arhynchobdellida |
Alamselts |
Hirudiniformes |
Sugukond |
Haemadipsidae |
Perekond |
Haemopis |
Liik |
Hobukaan |
Binaarne nimetus | |
Haemopis sanguisuga |
Välimus
muudaHobukaani keha on lihaseline ja usjas, selg must, pruunika varjundiga, vahel tumedate laikudega. Kõht on hall või rohekashall, harva külgedel kollakad vöödid. Keha algab ja lõpeb iminapaga.
Täiskasvanud isendid on keskmiselt 10–12 cm pikkused, vahel isegi suuremad.
Elupaik ja levik
muudaAsustab kõikvõimalikke mageveekogusid, ka ajutisi. Järvedes ja jõgedes liigub kaldavees, peitudes kivide alla. Ohtralt levinud kõikjal Eestis.
Toitumine
muudaHobukaan ei suuda oma kolmele lõuapaarile vaatamata läbi hammustada inimese nahka, hobuse nahast rääkimata. Hobukaan jahib kõikvõimalikke väheldasi selgrootuid, ka teisi kaane, ning konnakulleseid ja kalamaime. Vahel roomab ta kaldale vihmausse püüdma. Saagi neelab tervelt või mõnikord ka tükkidena.
Paljunemine
muudaJuulis–augustis matab emane kaan oma paarisentimeetrise munakookoni kaldapinnasesse, veidi veepiirist kõrgemale. Kuu aja pärast koorub sellest 15 sõrmeotsapikkust kaanihakatist.
Välislingid
muuda- Hobukaan andmebaasis eElurikkus