Hobukaan
Hobukaan ehk püdal (Haemopis sanguisuga) on magevees elav kaan.
| Hobukaan | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Rõngussid Annelida |
| Klass |
Vööussid Clitellata |
| Alamklass |
Kaanid Hirudinea |
| Selts |
Arhynchobdellida |
| Alamselts |
Hirudiniformes |
| Sugukond |
Haemadipsidae |
| Perekond |
Haemopis |
| Liik |
Hobukaan |
| Binaarne nimetus | |
|
Haemopis sanguisuga | |
Välimus muuda
Hobukaani keha on lihaseline ja usjas, selg must, pruunika varjundiga, vahel tumedate laikudega. Kõht on hall või rohekashall, harva külgedel kollakad vöödid. Keha algab ja lõpeb iminapaga.
Täiskasvanud isendid on keskmiselt 10–12 cm pikkused, vahel isegi suuremad.
Elupaik ja levik muuda
Asustab kõikvõimalikke mageveekogusid, ka ajutisi. Järvedes ja jõgedes liigub kaldavees, peitudes kivide alla. Ohtralt levinud kõikjal Eestis.
Toitumine muuda
Hobukaan ei suuda oma kolmele lõuapaarile vaatamata läbi hammustada inimese nahka, hobuse nahast rääkimata. Hobukaan jahib kõikvõimalikke väheldasi selgrootuid, ka teisi kaane, ning konnakulleseid ja kalamaime. Vahel roomab ta kaldale vihmausse püüdma. Saagi neelab tervelt või mõnikord ka tükkidena.
Paljunemine muuda
Juulis–augustis matab emane kaan oma paarisentimeetrise munakookoni kaldapinnasesse, veidi veepiirist kõrgemale. Kuu aja pärast koorub sellest 15 sõrmeotsapikkust kaanihakatist.
Välislingid muuda
- Hobukaan andmebaasis eElurikkus
