Hilisromantism (kujutav kunst)

Hilisromantism on kunstistiil, mis avaldus põhiliselt 1848–1900 aastate maalikunstis.

Hilisromatism tekkis, kui püüti taaselustada romantismi saavutusi. Erinevuseks oli samas see, et ei rõhutatud enam Jumala või kunstilise loomeprotsessi suuri küsimusi, kuna neid peeti vastatuteks. Kuna suured teemad jäid tagaplaanile, tegelesid kunstnikud põhiliselt teoste kunstilise vormistuse ja eelkõige maalimise tehnilise taseme tõstmisega.

Historitsismi tulekuga arenes hilisromantismist välja realism. Leidus maalijaid, kes viljelesid mõlemat. Leidus ka selliseid kunstnikke, kes siirdusid tagasi klassitsismi rangete joonte juurde (Feuerbach, Rethel). Stiilide kattumist esindab kõige selgemalt biidermeier.

Varakamaks muutuv kodanlus moodustas järjest suureneva ostjate ringi, kes suutis omandada järjest kallimat ja töömahukamat kunsti. Samas oli see ostjaskond vähem huvitatud uuest ja murrangulisest, eelistades just kõrgväärtuslikku traditsioonilist kunsti, mis seni oli kuulunud eelkõige aadlikele. Seetõttu ei hinnanud kodanlus alguses ka impressionistlikke maale, mis näisid neile teostatavad liiga kiiresti ja liialt väheste kuludega.

Kodanluse huvid andsid ka kunstnikele tõuke pöörduda tagasi romantismi traditsiooniliste teemade juurde, neid järjest intensiivsemaks ja väljenduslikumaks muutes.

Kodanlusele meeldisid eelkõige ajaloolised maalid, portreed, maastikumaalid, žanrimaalid (Genremalerei), natüürmordid (Stillleben) ja loomamaalid (Tiermalerei). Hilisromantilise maali eelistatud teemadeks olid maastikud, kuid neid iseloomustasid liialdused nii looduse kujutamisel kui ka erilised valgustingimused, mis tunduvad isegi veidi hallutsinatiivsetena. Metsamotiivides leiab mütoloogilisi järelkajasid ning muinasjutulise atmosfääri täis nümfe. Hilisromantilise maali ideaaliks on elu Arkaadias ja lamburimüüdid.

Romantiline geeniusekultus viis mõne autori puhul lausa religioosse jumaldamiseni. Kunstniku geniaalsuse rõhutamine koos kunsti enda stiilireeglitega muutusid kodanluse eneseväljenduse osaks. Selline mõtlemine hakkas mõjutama ka maalimisstiili. Pärast 1848. aastat loobuti romantilise maalimise täpsusest ja asendati see laiema ja lahtisema pintslitõmbega, mis, kuigi oli hoolikalt ette valmistatud ja planeeritud, tekitas mulje virtuoossusest ja spontaansusest.

Uutes sotsiaalsetes tingimustes kristalliseerus hilisromantism iseseisvaks kunstistiiliks. Hilisromatismi kui kunstistiili moodustumisele aitas kaasa ka fotograafia areng, mis võimaldas tegelikkuse täpset, kuid ilustatud kujutamist.

Hilisromatilisi kunstnikke:

Süžeelised maalid: Anders Askevold, Christian Eduard Böttcher, Franz von Defregger, Eduard von Grützner, Moritz von Schwind, Carl Spitzweg, Adolph Tidemand

Ajaloolised maalid: Arnold Böcklin, Eugène Delacroix, Anselm Feuerbach, Hans Makart, Alfred Rethel

Maastikumaalid: Andreas Achenbach, Oswald Achenbach, Iwan Konstantinowitsch Aiwasowski, Heinrich Bürkel, Alexandre Calame, Themistokles von Eckenbrecher, Hans Gude, Karl Friedrich Lessing, Adolf Lier, Johann Georg Mohr, Ludwig Richter, Raden Saleh, Gustav Schönleber, Ludwig Sckell

Portreed: Oscar Begas, Wilhelm von Kaulbach, Franz von Lenbach, Franz Graf von Pocci, Franz Xaver Winterhalter

Natüürmordid: Anna Peters, Emilie Preyer

Loomamaalid: Anton Braith, Friedrich Gauermann, Friedrich Voltz, Joseph Wenglein