Hiina pajud on Hiinas kasvavad paju perekonna liigid.

Hiinas kasvavate pajuliikide arv varieerub eri allikates, kuid see on vahemikus 255–270 pajuliiki.

Pekingis toimunud 2008. aasta suveolümpiamängude ajaks istutasid paljud hiinlased, loomaks mängudele sobilikku keskkonda papleid ja pajusid.[1]

Maailma suurimad looduslikud pajustikud on FAO andmetel (2009) Hiinas.

Kasutus muuda

On tõendeid selle kohta, et 400 aastat enne Kristust soovitati kraavide stabiliseerimiseks kasutada pajusid.

Chhi Min Yao Shu 'is tunnistatakse nelja pajuliiki.

Emil Bretschneider (Dorpati/Tartu Ülikooli lõpetanu) oma raamatus "History of European Botanical Discoveries in China", et babüloni remmelgas on ilmselt sama liik kes kasvas neil ka Inglismaal ja Shang hai ja selle ümbruse jõgede ja kanalite kallastel ning hiinlaste aedades on puu tavaline. Whampoa#s kohtus ta pajuga, keda hiinlased kutsusid sighing pajuks. Ning po's aga on babüloni remmelgaid istutatud haudade ümber.[2]

Ka Hiinas on hübriidide tõttu pajuliikide koguarvu raske hinnata, Lee Shunneh'ing (1973) annab Hiinas pajuliikide arvuks 173, Wu ja Raven (1999) aga Hiina endeemide arvuks 189.[3]

Hiljuti mõnes Lääne muuseumis tehtud Hiinast pärit piltide/skulptuuride analüüs (Amsterdamis asuva Rijksmuseumi ja Zürichis asuva Rietberg Museumi Guanyini kujud) näitas, et nende valmistamisel on kasutatud paju (täpsem pajuliik 255 seas määramata, arvatakse, et Salix babylonica või Salix pendula/capreae) ja mitte majandusliku otstarbe tõttu vaid usulistel kaalutlustel, kuivõrd pajuoks on Guanyini üks põhilisi atribuute.[4]

Viited muuda

  1. Jud G. Isebrands, Jim Richardson, Poplars and Willows: Trees for Society and the Environment, lk 4, (vaadatud 19.06.2016)(inglise keeles)
  2. Emil Bretschneider, History of European Botanical Discoveries in China, lk 499, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 01.07.2016) (inglise keeles)
  3. Geoffrey P. Chapman, Yin-Zheng Wang, The Plant Life of China: Diversity and Distribution, lk 58, 2002, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 01.07.2016)(inglise keeles)
  4. Petra Ršsch, Chinese Wood Sculptures of the 11th to 13th centuries: Images of Water-moon ..., lk 175-176, 2014, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 1.07.2016)(inglise keeles)