105mm välihaubits H61-37 (rootsi k 10,5 cm Haubits m/40, soome k Kenttähaupitsi 105 H 61-37) on Rootsi litsentsi alusel Teise maailmasõja ajal Soomes valmistatud ja hiljem moderniseeritud kerge välihaubits.

Taktikalis-tehnilised andmed muuda

  • kaliiber: 105 mm
  • raua pikkus: 26 kaliibrit
  • maksimaalne kaal: 1980 kg
  • minimaalne kaal: 1910 kg
  • tõstenurk: -5...+45°
  • maksimaalne laskekaugus: 12,4 km
  • laskekiirus: 6 l/min
  • mürsu kaal: 14,5 kg (kildmürsk)
  • laengud: 1.-6., hülsiga laetavad.
  • maksimaalne pukseerimiskiirus: 60 km/h
  • laskeasendisse seadmise aeg: 2 min
  • meeskond: 1 allohvitser + 7 sõdurit

Variandid muuda

 
105 H 37 Soomes muuseumis
  • 10,5 cm Haubits m/40: Rootsi Boforsi originaalversioon – koos allmodifikatsioonidega u 400 eksemplari
    • m/40S; m/40H; m/40B; m/40C
  • 105 H 37: Soomes 1943–1945 litsentsi alusel VTT-s toodetud versioon – 140 eksemplari
    • 105 H 61-37: Soomes 1960. aastate algul moderniseeritud versioon Tampella tehases uue 26-kaliibrilise raua, uue suudmepiduri ja mootorveotäiustustega.
      • H61-37: (ka H37-61) Eesti nimetus Soomest saadud 105 H 61-37 -le.
  • 10.5 cm Hb Model 46: Šveitsi versioon.

Kirjeldus muuda

H61-37 on kerge ja lihtsalt käsitsetav välisuurtükk. Laskeasendisse seadmine võtab aega 1–2 min, kuid laskmiseks tuleb lafeti sahad maasse kaevata. Relval on käsitsi avatav horisontaalne kiillukk. Päästik on dubleeritud, võimaldades päästa mõlemal pool laskeseadet. Tavaliselt päästetakse siiski vasakult poolt.

Panoraamsihik (6000 süsteemis) vajab sageli rihtimist. Sihtimine toimub kollimaatori või suunatähiste abil.

Rehvid on valmistatud poorsest täiskummist, mis seab liikumiskiirusele piirangu, kuid on lihtne lahendus.

H61-37 laskekaugus on tänapäeva lahinguks napivõitu ja osad mehhanismid kulunud. Relv on moraalselt vananenud, kuid kasutatav veel õppe-lahinglaskmisteks. Haubitsat on kasutatud kaitseväelistel tseremooniatel saluudirelvana. Lafeti baasil on valmistatud matusehaagis.

Ajalugu muuda

Haubits m/40 on välja töötatud Rootsis Teise maailmasõja eelõhtul. Tegemist oli oma aja kohta kindlasti silmapaistvalt moodsa, kompaktse, kerge ja efektiivse relvaga. Haarlafett võimaldas paindlikku sihtimist ja laskekaugus küündis üle 10 km. Vedu toimus mitmehobuserakendiga.

1943–1945 toodeti haubitsaid litsentsi alusel Soomes VTT-s (Valtion Tykkitehdas) 140 tk (105 H 37). Neist 2 kaotati lahingutegevuses.

Pärast sõda valmistati haubitsaid litsentsi aluses Šveitsis ja lisaks tarniti Rootsist edasi Siiamile ja Hollandile, kus neid kasutati Hollandi Ida-Indias. 1950. aastail ilmnes vajadus relva moderniseerimiseks, mis võeti ette nii Rootsis kui ka Soomes. Aktuaalseks oli tõusnud motoriseeritud pukseerimine ja ühtlasi ka laskesüsteemide uuendamine.

Soomes moderniseeriti relvad 1960. aastate algul ja said uueks markeeringuks 105 H 61-37. Motoriseeritud veoks paigaldati uus konks, eemaldati käsipidur ja lisati sõidutuled. Suurtükid said ühtlasi uued, tiheneva vindisammuga, 26-kaliibrise pikkusega ja uue suudmepiduriga vintrauad. Samuti on ilmselt hiljem lisatud algkiirusemõõdiku paigaldamise platvorme ja mõningate haubitsate lafeti sahad on vahetatud maakiilude vastu. Soome kaitsejõudude relvastusest võeti viimased 105 H 61-37-d maha 2002. aastal, asendades need põhiliselt Saksamaalt ostetud endiste Ida-Saksamaa haubitsatega D-30 (122 H 63).

1997/1998 kinkis Soome vabariik koostööprojekti raames Eestile suurtükiväepataljoni jagu haubitsaid, mis said Eesti kaitseväes 1998 formeeritud suurtükiväegrupi baasrelvadeks. Mõni aasta hiljem saabus Soomest veel samatüübilisi relvi lisaks.

Pärast FH-70 tarnet 2003/2004 on vanu H61-37 haubitsaid kasutatud edasi tseremoniaalrelvadena ja ajateenijate õppelaskmistel.

Välislingid muuda