Hüdroenergia Eestis

Hüdroenergia Eestis on Eestis mehaanilise energia liik, mis saadakse vee langemisel Maa raskusjõu mõjul. Hüdroenergiat on Eestis taastuvenergia liikides kõige pikemalt kasutatud elektri tootmiseks.

Vetla saekaater ja hüdroelektrijaam Anija vallas

Hüdroelektrijaamu on Eestis praegu 50. Kõige suurem on Jägala jõel asuv Linnamäe jaam, mis toodab kogu Eesti hüdroelektrijaamade toodetavast energiast poole. Kõige suuremad Eesti hüdroelektrijaamad asuvad Jägala jõe peal ning toodavad ligi poole hüdroelektrijaamade kogutoodangust. 2014. aastal tootsid hüdroelektrijaamad kokku 27 GWh elektrienergiat.

Eestis on veel paiku, kus saab hüdroenergiat toota, aga energia hind ei kaalu suurt investeeringut üle ja seega pole mõtet neid kulutusi teha. Hüdroenergiast elektrienergia tootmise kasvuks ei ole Eestis kuigi suurt potentsiaali. Eestis on küll palju jõgesid, kuid enamiku jõgede pikkus ei ületa 10 kilomeetrit ja vähem kui 50 jõe vooluhulk ületab 2 m³/sek. Eesti reljeef on tasane ning jõevee langus hüdroenergia rakendamiseks liiga väike. Geograafilise omapära tõttu pinnavormide suhtelised kõrgused ei ületa enamasti 20 meetrit ning ei ulatu 50 meetrini. Samuti kehtib palju looduskaitse ettekirjutusi, mis välistavad mõningad võimalikud asukohad.

Hüdroenergia liigid

Eestis on võimalik arendada või kasutada kolme liiki hüdroenergiat:

1. pumphüdroelektrijaamad;
2. lainejaamad;
3. liikuva või langeva vee energiajaamad.

Pumphüdroelektrijaamad

Maailmas kasutatakse näiteks vee-aku hüdroenergiat, kui nõudlus on suur. Eestis on vee-aku hüdroenergia kasutusel pumphüdroelektrijaamades. Neid jaamu veel arendatakse. Pumphüdroelektrijaam on kahel tasandil veereservuaarina, mille vahele on paigaldatud pumpturbiin. Pumphüdroelektrijaama tööpõhimõte on järgmine: alumisest ülemisse reservuaari vee pumpamisel see tarbib ise elektrit, näiteks kui odavat tuuleenergiat toodetakse üle, aga vett alla lastes hakkab jaam energiat tootma. Seega on tegu akuga, kus on võimalik energiat talletada.

Lainejaamad

Hüdroenergiat toodetakse ka hoovusegeneraatoritega, ent Eesti väikeste hoovuste tõttu pole neid kasutusele võetud. Aga tehnoloogia arenedes võivad need kasutusse tulla lainejaamadena, mis muundavad laineenergia elektrienergiaks. Praegu pole lainejaamad veel nii tasuvad, et suudaksid teiste taastuvate energialiikidega konkureerida.

Liikuva või langeva vee energiajaamad

Eesti jõgede liikuva või langeva vee energia potentsiaal on umbes 30 MW, millest reaalselt saaks kasutada 10 MW. 

Linnamäe hüdroelektrijaam

Linnamäe hüdroelektrijaam Jägala jõel

Linnamäe hüdroelektrijaam asub Jägala jõel ja on Eesti suurim hüdroelektrijaam. See alustas tootmist 1924. aastal. Teise maailmasõja ajal jaam purustati. Hüdroelektrijaam taastati 2002. aastal ja hakati uuesti elektrit tootma. Aastas toodab jaam 5000 MWh elektrit, jaama võimsus on 1,15 MW. Keskkonna eest võitlevad asutused soovivad paisutuse lõpetada, et kalad saaksid liikuda ülesvoolu.

Hüdroelektrijaamade rajamisega kaasnevad keskkonnaprobleemid

Hüdroenergia on taastuv ja ei tekita õhusaastet. See on stabiilse toodanguga, aga jõele ette ehitatud paisud või üles paisutatud vesi võib tekitada palju keskkonnaprobleeme. Paisude rajamine jõgedele rikub ökosüsteemi tasakaalu. Selle taha tekkinud üleujutatud alad hävitavad maismaaökosüsteemid. Paisud takistavad kalade liikumist jõe suudme ja lähte vahel. Allavoolu vee kogus jões muutub.

Droonivideo Vetla paisust, elektrijaamast ja kalarambist

Paisude rajamine halvendab jõevee omadusi. Paisjärvedes ladestub rohkelt setteid ning vesi soojeneb kiiresti. Sellest tulenevalt hakkavad vohama vetikad ning halvenev vee gaasirežiim. Päeval vetikad fotosünteesivad ja toodavad hapnikku, vesi on hapnikust üleküllastunud, aga öösel fotosüntees lakkab ja toimub vetikate lagunemine ning hapniku hulk väheneb kriitiliselt.

Pikapeale paisud ebastabiliseeruvad ja võivad purunemisel tekitada katastroofilisi üleujutusi.