Four Ages of Understanding

"Four Ages of Understanding: The First Postmodern Survey of Philosophy from Ancient Times to the Turn of the Twenty-first Century" on John Deely filosoofiline raamat. See ilmus Toronto University Pressi väljaandel 2001. aastal.

Kokkuvõte

Eessõna: aja piir

Saabuva postmodernse ajastu keskne mõiste on märgi mõiste. Selle mõiste mõistmiseks on tarvis uut filosoofia ajalugu. Uusaja filosoofias seda ei tuntud, ja varem ilmus see 5. sajandi alguses. See eeldas Vana-Kreeka loomuliku märgi (sēmeion) mõistet ning arutlusi loomusest ja vaimust. Ilmneb, et iga objekt eeldab märki. Välismaailma probleem tuleb otseselt sellest, et tähistamine taandatakse representeerimisele. Selle raamatu neli ajastut on märgi mõiste eellugu, märgi mõiste areng, märgi mõiste unustus ning märgi mõiste taastamine ja edendamine.

Uusaja filosoofia ajalood on lahutanud filosoofiast teadust uusaja mõttes, eriti alates 17. sajandist. Suur osa hilise ladina ajastu filosoofiast on jäänud tähelepanu alt välja. William Ockhami nominalismis nähakse ladina filosoofia lõppsaavutust. Märgi mõiste areng jätkus aga René Descartesi ajani välja. Nominalistide jaoks oli märk kui suhe kõigest ens rationis, teised aga nägid suhtes midagi subjektiülest, mis võib olenevalt asjaoludest olla nii ens reale kui ka ens rationis. Uusaja filosoofia oli nominalistlik, ning postmodernistlik mõtlemine algas selle nurjumise tunnistamisega ning alternatiivi proovimisena Charles Sanders Peirce'i poolt.

Filosoofia ajalugu ongi filosoofia, niivõrd kui see tsivilisatsioonis on realiseeritud. Ainult ajalooline lähenemine võimaldab näha filosoofilisi probleeme perspektiivis ja tasakaalus.

Peatükk üks: Ühiskond ja tsivilisatsioon: filosoofia eelmäng

[---]

Filosoofia seos keelega on sügavam, kui tavaliselt taibatakse. Tänapäeval on filosoofia tuntud põhiliselt proosana. Ent alguses olid filosoofia ja luule tihedalt läbi põimunud. Pherekydes olevat esimesena kirjutanud proosas. Nii nagu teadus oli algselt filosoofia vorm, mis murdis end vabaks üldisest, spekulatiivsest, empiiriliselt tõendamatust, oli filosoofia algselt luule vorm, mis püüdis vabaneda mütoloogiast, animismist ja metafoorist. Ei saa olla juhus, et kolm vanimat säilinud proosaraamatut, Pherekydese, Anaximandrose ja Anaximenese oma, räägivad kõik maailma päritolust ja loomusest. Proosa sobib mõttekäikude täpseks esitamiseks paremini. Proosa väljatöötamine oli väga raske. Herakleitost hakati hüüdma tumedaks, sest tema teaduskeel tundus nii kummaline ja uudne. Mõned filosoofid kirjutasid siiski ka hiljem luulevormis. On siiski huvitav, miks filosoofia, mis püüdis mõista reaalsust inimesest sõltumatuna, kasutas algul luulet (reaalsust mitte ainult ei avastatud, vaid ülistati).

Keel on omane ainult inimesele, kommunikatsioon on universaalne nähtus. Keel ja kommunikatsioon aetakse tavaliselt segi. Kommunikatsioon ei ole keel, kuigi keelt saab kasutada kommunikatsiooniks. Keel ilmub koos inimesega. Keel on teatud maailmamodelleerimise viis tunnetuses. Iga loom kujundab oma maailmamudeli vastavalt oma bioloogilistele huvidele ja ehitusele. Iga organism sõltub oma meeltest ja teadvustab oma füüsilisest ümbrusest ainult teatud aspekte. See on nagu raadiovastuvõtja, mis on häälestatud vastu võtma ainult teatud signaale. Vastavalt oma konstitutsioonile reageerib iga organism signaalidele erinevalt. Üks asi on füüsiline keskkond, teine asi on maailm nii, nagu konkreetne organism seda teadvustab. Esimene on subjektiivne ehk füüsiline maailm, kus asjad on olemas sõltumata sellest, kas neid tunnetatakse. Teine on objektiivne maailm, mida tajutakse ja tajus korrastatakse. Teadvustatav maailm sisaldab vaid väikest osa füüsilisest keskkonnast ning on teisiti korrastatud. Valikulisust ja liigiomast suhete võrgustikku, mille järgi organism keskkonda teadvustab, nimetatakse omailmaks. Omailm ongi objektiivne maailm. Objektiivsus on tunnetatuna olemasolu. Asjad keskkonnas ei pruugi tunnetatutena olemas olla. Kui nad seda on, siis nad on nii asjad kui ka objektid. Asjadena on nad olemas sõltumatult objektina olemisest. Ja iga objekt ei ole asi. Näljane organism otsib objekti, mida tal on võimalik süüa, objekti, mis on ka asi. Kui ta seda kaua aega ei leia, siis ta sureb nälga. Organism võib ka eksida selles, mida ta objektina tajub. Sellepärast kasutatakse bioloogilises maailmas nii sageli maskeeringut. Objektil on paratamatult suhe tunnetajaga, asjal mitte. Tunnetuslikud ja afektiivsed seisundid, mille põhjal organism suhestub füüsilise keskkonnaga, moodustades objektiivse maailma, on sisemaailm. See on omamoodi tunnetuslik kaart, mille põhjal organism ümbruses orienteerub.