Vikipeedia

Finantsanalüüs

Finantsanalüüs (ka finantsaruannete analüüs või raamatupidamisanalüüs) on ettevõtte, allsektori või projekti elujõulisuse, stabiilsuse ja tasuvuse analüütiline hindamine.

Finantsanalüüsi teevad spetsialistid, kasutades selleks nii finantsaruandeid kui ka muid ettevõtte aruandeid. Valminud analüüs edastatakse tavaliselt ettevõtte juhtkonnale, kes juhindub sellest edasiste äriotsuste tegemisel. Finantsanalüüs aitab kindlaks määrata, kas ettevõttele oleks kasulik:

  • oma põhitegevust (või osa sellest) jätkata või see lõpetada;
  • toota või osta lisamaterjale oma toote valmistamiseks;
  • omandada, rentida või liisida masinaid ja/või seadmeid oma kaupade tootmiseks;
  • võtta käibekapitali suurendamiseks pangalaenu;
  • teha otsuseid investeerimis- või laenukapitali kohta;
  • teha muid otsuseid, mis viiksid teadlikumate valikuteni äritegevuses.

Eesmärgid muuda

Ettevõtet, allsektorit või projekti hinnatakse finantsanalüüsis neljast aspektist.

  1. Kasumlikkus – võime teenida kasumit ja jätkusuutlikult kasvada nii lühemas kui ka pikemas perspektiivis. Kasumlikkust hinnatakse enamasti kasumiaruande põhjal.
  2. Maksevõime – suutlikkus pikaajalisi kohustuslikke määrasid võlausaldajatele ja teistele osalistele tagasi maksta.
  3. Likviidsus – suutlikkus säilitada positiivne rahavoog, hülgamata seejuures vahetuid kohustusi. Maksevõime ja likviidsus tuginevad mõlemad firma bilansile ning kirjeldavad firma finantsolukorda.
  4. Stabiilsus – suutlikkus jätkata äritegevust ka tulevikus nii, et äritegevusega ei kaasneks märkimisväärset kahju. Ettevõtte stabiilsuse hindamiseks kasutatakse nii kasumiaruannet kui ka bilanssi, samuti muid finants- ja mittefinantsnäitajaid.

Meetodid muuda

Finantsanalüüsis võrreldakse sageli finantssuhteid (maksevõime, kasumlikkus, majanduskasv jne).

  • Varasem jõudlus – jõudlus möödunud perioodide kaupa (näiteks viimase viie aasta jooksul).
  • Tulevane jõudlus – jõudluse prognoos, milleks kasutatakse ajaloolisi näitajaid ning matemaatilisi ja statistilisi meetodeid, rakendades nii praeguseid kui ka tulevasi väärtusi. Selline ekstrapolatsioon võib finantsanalüüsis aga osutuda peamiseks vigade allikaks, sest varasemate perioodide statistika ei pruugi tulevasi väljavaateid õigesti ennustada.
  • Võrdlev jõudlus – sarnaste ettevõtete võrdlus.

Finantssuhtarvude leidmiseks jagatakse ühes bilansis ja/või kasumiaruandes kajastatud konto bilanss mõne muu näitajaga, näiteks:

netotulu (puhas kasum) / omakapital = omakapitali tulutase (ROE)[1]

kasum + intressikulu × (1 – maksumäär) / keskmine koguvara = koguvara tulutase (ROA)[1]

aktsia hind / puhaskasum aktsia kohta = P / E suhe

Finantssuhtarvude võrdlus on üks finantsanalüüsi tegemise viisidest, kuid sellega seostuvad ka mitmed teoreetilised probleemid.

  • Finantssuhtarvud annavad vähe informatsiooni ettevõtte konkreetsete väljavaadete kohta. Jõudluse suhtelisuse tõttu on oluline võrdlus varasemate ajavahemike või samalaadsete ettevõtetega.
  • Üksik näitaja on vähetähtis. Indikaatoritena võib finantssuhtarve tõlgendada vähemalt kahel viisil. See probleem on aga osaliselt lahendatav, kui omavahel seotud finantssuhtarve kombineerida, sest see võimaldab saada terviklikuma ülevaate ettevõtte üldisest jõudlusest.
  • Hooajalised tegurid võivad mõjutada aastakasvu, muutes väärtused tavapäratuteks. Eeldatavad väärtused võivad olla ebakorrektsed, sest aruandeperioodi vältel kontode saldod muutuvad. Selliste kontode puhul on kasulik arvutada keskmine väärtus, kui see on võimalik.
  • Finantssuhtarvude kasutamine ei ole objektiivsem kui arvestusmeetodite kasutamine. Muutused arvestusmeetodites või -valikutes võivad viia väga erinevate suhteväärtusteni.
  • Fundamentaalanalüüs.[2]

Finantsanalüüsis võidakse kasutada ka protsentuaalset analüüsi, kus numbrite jada vaadeldakse protsentuaalse osana mõnest baassummast.[3] Näiteks võib üksuste gruppi vaadelda netotulu protsentuaalse osana. Kui proportsionaalsed muutused toimuvad samas ajavahemikus ning neid väljendatakse protsentides, on tegemist horisontaalanalüüsiga.[3] Vertikaalses või suhtarvude analüüsis vaadeldakse aga kõikide osade keskmist protsenti mõnest baasväärtusest. Tänu sellele on lihtsam eri suuruses ettevõtteid võrrelda.[3] Kõik tulud ja kulud jagatakse müügikäibega ning kõik bilansikirjete osad jagatakse varade kogumaksumusega.[4]

Veel üks meetod on võrdlev analüüs, mis sobib hästi trendide kindlakstegemiseks. Võrdlev analüüs sisaldab võrreldavat teavet kahe või enama perioodi kohta ning see esitatakse rööbiti tulpadena, võimaldamaks hõlpsamat analüüsi.[5]

Finantsanalüüsiga tegelevad ametid muuda

Termin finantsanalüütik koondab mitmesuguste eesmärkide ja meetoditega ameteid.

  • Sell-side'i analüütikud informeerivad ja nõustavad aktsiainvestoreid. Nad töötavad maakleritena või investeerimisfirmade turusektorites.
  • Buy-side'i analüütikud hindavad ja valivad vara, millesse investeerida. Buy-side vaatab üle sell-side'i pakutud informatsiooni. Buy-side'i analüütikud töötavad investeerimisfirmades.
  • Ettevõtete finantsanalüütikud jälgivad ettevõttesisest finantsolukorda ja prognoosivad finantsvajadusi.
  • Krediidianalüütikud töötavad pankades ja hindavad ettevõtte või eraisiku laenu tagasimakse võimet. Nad võivad olla nii otsustajad kui ka nõuandjad.
  • Reitinguagentuuri analüütikud hindavad, kui tõenäoline on, et emitent jätab oma kohustused täitmata.
  • Sertifitseerimisasutuse analüütikud hindavad süsteemi vastavust finantssertifikaadile.
  • Analüütikud, kes töötavad välja mudeleid ja/või vahendeid turu statistiliseks analüüsiks.
  • Ettevõtete rahastamise analüütikud (ühinemised ja ülevõtmised, aktsia- ja võlakirjaemissioonid) hindavad ja nõustavad ettevõtteid finantside ja välise majanduskasvu lahendustega seoses.
  • Sõltumatud finantsanalüütikud annavad eksperdiarvamuse selle kohta, mis ei sõltu ostja ega müüja huvidest. Samuti annavad nad nõu olukordades, kus ettevõtte juhtorganites on tekkinud huvide konflikt, mis on seotud pakkumise või finantstegevusega.

Kuulsaid finantsanalüütikuid muuda

Finantsanalüüsi isaks võib pidada Ameerika majandusteadlast Benjamin Grahamit.[6] 1949. aastal avaldas ta oma teedrajava teose "Intelligentne investor". Enne seda oli ta 1934. aastal kirjutanud ka koos David Doddiga teose "Security analysis". Graham oli üks esimestest, kes kasutas investeerimisel metoodilist ja kodifitseeritud finantsanalüüsi. 1933. aastal aitas ta koostada väärtpaberite vahetuse akti, mille jõustumisel olid firmad esimest korda kohustatud esitama oma raamatupidamisaruanded sõltumatutele audiitoritele kinnitamiseks. Peale selle oli ta ka kuulsa USA investori Warren Buffetti mentor.


John Bollinger on Ameerika finantsanalüütik, kirjanik ja Bollinger Bandsi väljatöötaja.

Malcolm Forbes on tuntud eeskätt ajakirja Forbes kirjastajana. Ajakirja asutas tema isa B. C. Forbes. Peale selle on Malcolm Forbes tuntud kapitalismi ja turumajanduse pühendunud toetamise ning ekstravagantse elustiili poolest.

Mary Meeker on Ameerika riskikapitalist ja endine Wall Streeti väärtpaberianalüütik. Ta on spetsialiseerunud internetile ja uutele tehnoloogiatele. 2014. aastal oli ta Forbesi maailma mõjukaimate naiste pingereas 77. kohal.

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 "Finantsjuhtimine".
  2. ↑ "Financial Ratios".
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Kieso, D. E., Weygandt, J. J., & Warfield, T. D. (2007). Intermediate Accounting. Hoboken, NJ: John Wiley & Sons. Lk 1320.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  4. ↑ Ehrhardt, M., Brigham, E. (2008). Corporate Finance: A Focused Approach. Lk 131.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  5. ↑ Kieso, D. E., Weygandt, J. J., & Warfield, T. D. (2007). Intermediate Accounting. Hoboken, NJ: John Wiley & Sons. Lk 1319.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  6. ↑ LAURENT CURAU (21.08.2017). "INVESTIR COMME BENJAMIN GRAHAM, SES THÉORIES EXPLIQUÉES". Vaadatud 30.10.2017.

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Finantsanalüüs&oldid=6356758"