Esimene Moskva protsess
Esimene Moskva protsess, ametlikult Nõukogudevastase ühendatud trotskistlik-zinovjevliku keskuse protsess (vene keeles: процесс «Антисоветского объединенного троцкистско-зиновьевского центра»), samuti tuntud kui 16 protsess, oli esimene nn Moskva kohtuprotsessidest, näidisprotsess endiste opositsioonis osalenud kommunistliku partei liikmete rühma üle. Kohtuasja kuulati NSV Liidu Ülemkohtu sõjalises kolleegiumis 19.–24. augustil 1936. Peamised kohtualused olid G. Zinovjev ja L. Kamenev, kes võtsid süü omaks. 1988. aastal kohtuotsus tühistati ja kõik süüdimõistetud rehabiliteeriti süüteo koosseisu puudumise tõttu. Prokurör oli Andrei Võšinski, kes lõppsõnas ütles: "Marutõbised koerad nõuan ma maha lasta - viimase kui ühe". Kõik kohtualused mõisteti surma ja lasti maha.
Kohtualused ja süüdistused
muudaKohtualuseid on jaotatud kahte rühma. Esimese moodustasid omaaegse nn ühendatud opositsiooni osalised, nagu Zinovjev, Kamenev, Smirnov jt. Neid süüdistati selles, et nad olevat Lev Trotski suunistel organiseerinud ühendatud trotskistlik-zinovjevliku terroristliku keskuse ÜK(b)P ja nõukogude valitsuse liidrite mõrvamiseks, olevat korraldanud Sergei Kirovi tapmise ja loonud rea terroristlikke rühmi, mis valmistunud tapma Stalinit, Vorošilovit, Ždanovit, Kaganovitšit, Ordžonikidzet, Kossiori ja Postõševi.
Teise rühma moodustasid Saksamaa Kommunistliku Partei emigreerunud liikmed, osa neist oli omal ajal ühendatud opositsioonile sümpatiseerinud, teised olid NKVD agendid.
Protsessi päevil "tunnistasid" kohtualused üles terve rea mõrvakatseid NSV Liidu juhtide vastu, mis kõik ühel või teisel põhjusel polevat eri asjaolude tõttu teostamiseni jõudnud. Välispressis õnnestus juhtida tähelepanu ilmsetele vastuoludele nõukogude versioonis: nt "tunnistas" kohtualune Goltsman, et sai 1932. aastal Trotskilt käsu "koristada ära" Stalin, kohtudes Trotski ja ta pojaga Kopenhaageni hotellis Bristol. Nagu selgus, suleti aga hotell Bristol Kopenhaagenis 1917. aastal. (Võimalikuks on peetud, et viga tekkis seetõttu, et kohtuasja ette valmistavad nkvdlased ajasid segi Kopenhaageni ja Oslo.)
Ainus reaalne süütõend, mis kohtus esitati, oli Valentin Olbergi ("II rühm") võltsitud Hondurase pass.
Kõik kohtualused peale Smirnovi ja Goltsmani tunnistasid end kõiges süüdi, viimased kaks eitasid, nagu eeluurimise käigus, osalust terroristlikus tegevuses, kuigi võtsid omaks süüdistused põrandaaluses tegevuses. Kõik 16 kohtualust mõisteti süüdi ja lasti maha.
Propagandakampaania
muudaVõimud korraldasid ajakirjanduses mastaapse propagandakampaania. Pärast NSV Liidu Prokuratuuri 15. augusti 1936. aasta avaldust eelseisva kohtuprotsessi kohta avaldati ajakirjanduses arvukalt artikleid ja resolutsioone "trotskistlik-zinovjevliku bande" hukkamõistmisest. Nii avaldas Pravda 17. augustil artikli "Riik häbimärgistab alatuid mõrtsukaid" («Страна клеймит подлых убийц»). Protsessi käigus avaldas ajaleht Pravda iga päev protsessi stenogrammi. 20. augustil avaldas Literaturnaja Gazeta juhtkirja "Litsuda laiaks kõnts!" («Раздавить гадину!»). 21. augustil ilmus Pravdas kollektiivne kiri "Pühkida maapinnalt!" («Стереть с лица земли!»), mille allkirjastas 16 tuntud kirjanikku (alla kirjutasid Vladimir Stavski, Konstantin Fedin, Pjotrs Pavlenko, Vsevolod Višnevski, Vladimir Kiršon, Aleksandr Afinogenov, Boriss Pasternak, Lidija Seifullina, Ivan Žiga, Valeri Kirpotin, Vladimir Zazubrin, Nikolai Pogodin, Vladimir Bahmetjev, Anna Karavajeva, Fjodor Panfjorov, Leonid Leonov).[1]
Näide fraseoloogiast 1936. aastal NSV Liidu Teaduste Akadeemia Teatajas («Вестник Академии наук СССР») ilmunud artiklis:
"Protsessi päevil see alatu mõrtsukate bande, mis veel reostas oma olemasoluga nõukogude maad, jutustas elukutseliste mõrtsukate asjalikkusega kohtule enda poolt toime pandud ja ettevalmistatavatest roimadest. Inimjätised, kes olid ühinenud trotskistlik-zinovjevlikuks keskuseks, kasutasid oma alatuks tegevuseks ajaloos seninägematuid provokatsiooni, reetlikkuse ja vale meetodeid; inimjätiste kõige räpasematest arsenalidest valisid nad võitlusvahendiks kõik, mis oli kõige autum ja kuritegelikum. Aastaid punuti provokatsioonide, diversioonide, spionaaži ja mõrvade ettevalmistamise võrku. Armastatud rahvatribuuni, Lenini-Stalini ürituse tulihingelise eestvõitleja, võluva inimese Sergei Mironovitš Kirovi surm on nende kolmekordselt neetud mõrtsukate kätetöö. Ei ole kuritegusid, mida ei leiduks Zinovjevi, Kamenevi, Jevdokimovi, Smirnovi, Bakajevi jt mõrtsukate ülestunnistustes. Ja kõik need on lahutamatult seotud peakurjategija ja kõigi nende roimade innustaja, juuda Trotski nime ja tegudega. See on tema - Trotski, kes ühendas mõrtsukad trotskistlik-zinovjevlikuks keskuseks terrori toimepanemiseks kommunismi suurte juhtide vastu. See on tema - Trotski, kes koos Saksa fašistliku salapolitseiga (Gestapoga) punus spionaaži diversioonivõrku sotsialismimaa kõige tähtsamates rahvamajanduse ja kaitse valdkondades. See on tema - Trotski, kes provotseeris sõda Nõukogude Liidu vastu, unistades haarata võimu oma kätesse. Põlastusväärne juudas on häbimärgistatud ajaloo kohtu poolt kui alatu reetur ja mõrtsukate pealik."[2]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ З. Прилепин «Леонид Леонов. Игра его была огромна»
- ↑ Усилить революционную бдительность! // Вестник АН СССР. 1936. № 8/9. С. 1.