Ernest Shackleton

(Ümber suunatud leheküljelt Ernest Henry Schackleton)

Sir Ernest Henry Shackleton (15. veebruar 1874 Kilkea, Kildare'i krahvkond, Iirimaa5. jaanuar 1922 Grytviken, Lõuna-Georgia) oli inglise-iiri polaaruurija. Shackleton oli varase Antarktika-uurimise üks juhtivaid polaaruurijaid.

Ernest Shackleton. Foto: Nadar (1909).
Ernest Shackleton (1915)

Ta sündis Iirimaal Kildare'i krahvkonnas. Kui ta oli kümneaastane, kolis tema perekond Londoni äärelinna Sydenhami. Ta õppis Dulwichi poistekoolis. 16-aastaselt lahkus ta koolist ja läks teenistusse Briti kaubalaevale.

Esimene suurem ekspeditsioon, millest Shackleton osa võttis, oli kapten Robert Falcon Scotti juhitud Discovery ekspeditsioon aastail 1901–1904, mil ta jõudis koos kaaslase Edward Adrian Wilsoniga 82° lõunalaiuseni, mis oli tollal lõunapoolusele kõige lähedam punkt, kuhu oldi jõutud.[1] Esimene Shackletoni juhitud Antarktika-ekspeditsioon oli Nimrodi ekspeditsioon aastail 1907–1909, mil ta jõudis koos kolme kaaslasega 88° lõunalaiuseni, kui lõunapooluseni jäi veel 180 km. See oli tollane rekordkaugus lõunapooluseni püüdlemisel ja jäigi tema kõige kaugemale lõunasse jõudnud ekspeditsiooniks. Selle ekspeditsiooni ajal ronisid tema meeskonnakaaslased Antarktika aktiivseimale vulkaanile Erebusile. Nende saavutuste eest lõi kuningas Edward VII Shackletoni rüütliks.[2]

Kui 1911. aastal jõudis Roald Amundsen poolusele, seadis Shackleton eesmärgiks ületada Antarktika üle pooluse ookeanist ookeanini. Selleks kavandas ta kahe laevaga keiserliku üleantarktilise ekspeditsiooni aastaiks 1914–1917. Ekspeditsioonil osalesid kolmemastiline barkantiin Endurance ja aurujaht Aurora. Kavas oli purjetada Endurance'iga Weddelli mereni, randuda seal ja ületada Antarktika maad mööda üle pooluse Rossi mereni. Aurora pidi minema Rossi merele ja rajama pooluse ületajate vastuvõtuks tugipunktid.[3] Endurance väljus Plymouthist 8. augustil 1914 ja jõudis 5. novembril Lõuna-Georgia saarel asuvasse vaalapüüdjate baasi. Purjetamist Antarktika poole jätkati 5. detsembril. Juba mõne päeva pärast kohati lõunalaiusel 57°26' triivjääd. 19. jaanuaril 1915 jäi Endurance lõplikult jäässe kinni. Koos jääga triivides jäi retke lõunapoolseimaks punktiks 76°58'S, edasi hakkas jää triivima koos laevaga põhja poole. Veebruari lõpuks selgus, et laeval tuleb jääda jääs talvituma. 24. oktoobril hakkasid laeva pardad jää survel murduma ja 27. oktoobril andis Shackleton korralduse laev maha jätta. Laeva koordinaadid olid 69°05'S, 51°30'W. Laev püsis veel pinnal, nii et laevalt evakueeriti suures koguses varustust. Laev purunes lõplikult ja kadus jää ja vee alla 21. novembril 1915.[4]

Shackletoni meeskond jäi jää peale laagrisse, lootes, et jää triivib kaldale lähemale. 17. märtsil 1916 oli laager 97 km kaugusel Paulet' saarest, aga rüsijää oli läbimatu ja 9. aprillil, kui jääväli hakkas tükkideks murduma, lahkus meeskond kolmel päästepaadil merele ning jõudis viie päeva pärast Elephanti saarele. See oli 557 km kaugusel Endurance'i uppumiskohast. Nad olid merel ja jääl olnud 497 päeva. Elephanti saar oli kaljune ja asustamata, kaugel mereteedest, nii et polnud lootustki, et Shackletoni meeskond sealt leitakse. Nii otsustas Shackleton sõita päästepaadiga 1300 km kaugusele Lõuna-Georgia saarele vaalapüügijaama abi järele. 24. aprillil asus Shackleton koos viie kaaslasega 6,1 m pikkuses päästepaadis James Caird Elephanti saarelt Lõuna-Georgia poole teele, kaasas varustust neljaks nädalaks. 8. mail jõudsid nad Lõuna-Georgia saare lõunarannikule, aga tormis ei saanud randuda enne kui järgmisel päeval. Põhjarannikul olevasse vaalapüügijaama jõudmiseks tuli ette võtta 150-miiline sõit päästepaadiga tormisel merel ümber saare või umbes 50-kilomeetrine rännak üle jäise ja kaardistamata mäeaheliku. Shackleton otsustas üle mägede ronimise kasuks ning koos kahe kaaslasega jõudsid 36-tunnise retkega üle kaljuse mäeaheliku 20. mail vaalapüüdjate baasi saare põhjarannikul. Kohe saadeti paat saare teisele kaldale jäänud kolme mehe järele. Tšiili laevaga Yelcho ja briti vaalapüügilaevaga mindi Elephanti saarelt sinnajäänud meeskonda ära tooma. Elephanti saare juurde jõuti 30. augustil 1916. Kogu Endurance'i meeskond – kuus päästepaadiga Lõuna-Georgiale sõitnut ja 22 Elephanti saarele jäänut – pääsesid eluga.[4]

Rossi merele purjetanud Aurora jäi samuti jäässe, aga pääses hiljem tervena vabasse vette. Nad suutsid rajada rannikule plaanitud tugipunktid, aga kaotasid kolm meeskonnaliiget, üks neist Aurora kapten Aeneas Mackintosh.[5]

Inglismaale naastes püüdis Shackleton leida teenistus sõjaväes, kuid ta osutus selleks liiga vanaks. Lõpuks saadeti ta tööle Argentinasse Briti propagandat levitama, kuid kutsuti viis kuud hiljem tagasi. Seejärel asus ta ohvitserina tööle Murmanskis.[6]

24. septembril 1921 siirdus Shackleton laevaga Quest ekspeditsioonile Antarktikasse kavatsusega sõita ümber Antarktika ja täpsemalt kaardistada sealseid väikesaari. 4. jaanuaril 1922 saabus Shackletoni laev Lõuna-Georgiale. 5. jaanuari varastel tundidel Shackleton suri. Abikaasa soovil viidi Shackletoni surnukeha koduteelt tagasi Lõuna-Georgiale ja maeti seal 5. märtsil 1922.[7]

Schackletoni laeva Endurance otsinguiks on korraldatud mitu ekspeditsiooni. Antarktika suvel 2018–2019 jõudis Lõuna-Aafrika ekspeditsioonilaev S.A. Agulhas II Endurance'i uppumiskohta, aga kaotas oma autonoomse allveesõiduki ja Endurance'i vrakk jäi leidmata.[8]

Endurance'i vrakk leiti 2022. aasta märtsi esimesel nädalavahetusel 3008 m sügavuselt merest.[9][10]

Viited muuda

  1. Crane, David (2005). Scott of the Antarctic. London: Harper Collins. ISBN 978-0-00-715068-7.
  2. Shackleton, Ernest (1911). Heart of the Antarctic. London: William Heinemann.
  3. Shackleton, E. (1919). South. London: W. Heinemann. OCLC 715091038.
  4. 4,0 4,1 Alexander, Caroline (1998). Epic of survival, Shackleton. National Geographic 194(5), 82–101,
  5. Tyler-Lewis, K. (2006). The Lost Men: The harrowing saga of Shackleton's Ross Sea party. New York: Penguin. ISBN 9780143038511.
  6. *Riffenburgh, Beau (2007). Encyclopedia of the Antarctic, 1. köide. New York: Taylor & Francis. Lk 889. ISBN 978-0-415-97024-2.
  7. Shackleton's Last Voyage: the Story of the Quest, by Frank Wild, published 1923 by Cassell.
  8. https://edition.cnn.com/travel/article/antarctic-shackleton-expedition-called-off-scli-intl/index.html Emily Dixon. Antarctic expedition to find Shackleton's lost Endurance loses its own submarine to the ice. CNN travel, 15.02.2019.
  9. Fountain, Henry (9. märts 2022). "At the Bottom of an Icy Sea, One of History's Great Wrecks Is Found". The New York Times (Ameerika inglise). ISSN 0362-4331. Vaadatud 9. märts 2022.
  10. Amos, Jonathan (9. märts 2022). "Endurance: Shackleton's lost ship is found in Antarctic". BBC News. Vaadatud 9. märts 2022.