Erich Leps
Erich Leps (kuni 1936. aastani Lõps; 30. november 1901 Tallinn – 14. detsember 1965 Chicago) oli eesti maalikunstnik.
| Erich Leps | |
|---|---|
| Sünninimi | Erich Lõps |
| Sünniaeg | 30. november 1901 |
| Sünnikoht | Tallinn |
| Surmaaeg | 14. detsember 1965 (64-aastaselt) |
| Surmakoht | Chicago |
| Rahvus | eestlane |
| Tegevusala | maalikunst |
| Kunsti õppinud | Tallinna Kunsttööstuskool, Pallas |
ElukäikRedigeeri
Erich Leps õppis aastatel 1916–1917 Tallinna Kunsttööstuskoolis, 1923–1925 Riigi Kunsttööstuskoolis ja 1925–1931 Nikolai Triigi õpilasena Pallases. Edukate õpingute eest määrati talle Kujutavate Kunstide Sihtkapitali Valitsuselt stipendium õpinguteks Pariisis (1931–1932). Järgnevatel aastatel viisid lühemad õppereisid teda Itaaliasse, Šveitsi, Saksamaale, Soome, Rootsi ja Venemaale. 1930. aastate teises pooles elas ta Pärnus, kus avas oma õppestuudio, pidas loenguid rahvaülikoolis ja korraldas ekskursioone Tallinna kunstinäitustele.[1]
Aastail 1944–1949 elas ta sõjapõgenikuna Ulmis Saksamaal. 1949. aastal emigreerus ta koos abikaasaga Ameerika Ühendriikidesse, kus alguses töötas kunstiõpetaja ja portreemaalijana, hiljem reklaamikunstnikuna Hartfordis Connecticutis ja siis kuni surmani Chicagos.[1]
LoomingRedigeeri
Alates 1928. aastast esines ta kõikidel Kujutavate Kunstide Sihtkapitali ja kunstiühingu Pallas korraldatud näitustel Eestis. Samuti olid tema maalid esindatud välismaistel Eesti kunstinäitustel Riias, Moskvas, Saksamaal jne.
Leps sai tuntuks portretistina, maastiku- ja žanrimaalijana. Viljaka kunstniku teoseid leidus paljudes erakogudes, mitmetes kunstimuuseumides, samuti Pärnu Muuseumi ennesõjaaegses fondis.
Pagulasaastatel Saksamaal jätkas Leps intensiivselt kunstialast tegevust, esinedes pea kõikidel Saksamaal korraldatud Eesti kunsti näitustel. Ta organiseeris ja juhatas Ulmis esimest Eesti pagulaste rakenduskunsti ja kunstkäsitöö ühingut Estonian Handicraft.[2]
Pärast Ameerika Ühendriikidesse emigreerumist maalis Leps esimesed kaks aastat peamiselt portreesid kohalikest arstidest, poliitikutest ja majandustegelastest. 1952. aastast alates leidis ta endale rakenduse töötades välireklaamifirmas General Outdoor Advertising maalijana. Tänu oma väljapaistvatele tehnilistele teadmistele ja oskustele edutati teda tööle sama firma Chicago peakorterisse, kus ta töötas kuni 1965. aastani, mil raske haigus sundis teda tööd katkestama.[2]
IsiklikkuRedigeeri
Graafik Pauline Elfriede Leps-Estam oli tema abikaasa, nad abiellusid 11. juulil 1930. Nende poeg oli pedagoogikateadlane Ants Arvo Leps.
PärandRedigeeri
Erich Lepsi soov oli, et ta kunstikogu jõuaks pärast ta surma kodumaale Pärnu muuseumi. Minia Virve Lepsi ja peretuttava Mai Treude abil ning Eesti Rahvusarhiivi toel osutus võimalikuks kunstniku soov täita. Kodumaale jõudis üle 120 Erich lepsi teose, lisaks tema abikaasa, aga ka Ida Emilie Adamsoni, Edmund Valtmani, Salme Riig-Reimani ja isegi Eduard Wiiralti töid ning arhiivimaterjale.[3]
ViitedRedigeeri
- ↑ 1,0 1,1 "Pärnu muuseumi jõudis annetus Ameerikast" Pärnu Postimees, 31.08.2012
- ↑ 2,0 2,1 Pärnu Muuseumis avatakse näitus "Pärnu Pallaslased paguluses: Erich Leps ja Pauline Elfriede Leps Estam.", Pärnu Muuseumi pressiteade, 18.05.2015
- ↑ Erakordne annetus pagulaskunstnikelt. Eesti Päevaleht (Rootsi), 7. jaanuar 2015
VälislingidRedigeeri
- Jüri Estam Eesti paguluses on tundmatut maad Sirp 24.07.2015
- Teosed Eesti Kunstimuuseumi digitaalkogus