Stardiplatvorm
Stardiplatvorm on maapealne platvorm, kust rakettmootoriga raketid või kosmosesõidukid tõusevad vertikaalselt lendu. Kosmodroom on rajatis, mis koosneb ja varustab ühte või mitut stardiplatvormi. Stardiplatvorm koosneb enamasti statsionaarsest või liikuvast tornist, mille kaudu on võimalik sõidukit kontrollida ja hooldada. Lisaks veel torustik, mis varustab sõidukit enne starti kütuste, jahutusvedelike, elektrienergia, side ja telemeetriaga. Stardiplatvormi torn võimaldab inimesi kandvate sõidukite puhul ka ligipääsu kabiinile. Platvorm võib sisaldada ka leeki eemale suunavat konstruktsiooni, et vältida kuumusest tekkivat kahju sõidukile või teistele struktuuriosadele. Mõnikord pritsitakse ümbrusse suures koguses vett, et summutada heli. Stardiplatvormil võib olla ka piksekaitse.
Stardiplatvorm erineb raketibaaside stardišahtidest, kust raketid stardivad samuti vertikaalselt, kuid mis asuvad vaenlase eest varjamiseks maa all.
Krüogeenilisi kütuseid (vedel hapnik ja vedel vesinik) peab õhkutõusu ootel pidevalt juurde pumpama, et kompenseerida ära auranud kütust. See on eriti tähtis, kuna starti võidakse erinevatel põhjustel korduvalt edasi lükata.[1]
Enamik rakette vajab pärast mootorite käivitamist täisvõimsuse saavutamiseni mitu sekundit stabiilset tuge. Seepärast on sõiduk enamasti kinnitatud platvormi külge. Raketi startimisel vabastatakse kõik ühendused.
Raketi vedu platvormile muuda
Stardipaiku võib liigitada selle järgi, kuidas rakett stardiplatvormile toimetatakse.
- Esimene suur rakett V2 viidi stardiplatvormile saba ees ja seejärel tõsteti püsti. Seda meetodit kasutati kõigi suurte Nõukogude Liidu rakettidega, sealhulgas N1 ja Energiaga.
- Sarnast viisi kasutati Volgogradi juures olnud raketibaasist testrakette õhku lastes. Raketipunkri ülemine osa avanes ning teine aste ja kasulik last sõidutati punkri äärele ning tõsteti esimese astme otsa. Sellist meetodit kasutati ainult Kosmose-seeria rakettide puhul.
- Saturn V mehitatud kuuraketi jaoks leiutati raketi koostamise meetod, kus rakett pandi vastavas hoones vertikaalselt kokku liikuvplatvormi peale. Liikuvplatvorm sõitis seejärel aeglaselt ühele kahest Kennedy Kosmosekeskuse stardikompleks 39 stardiplatvormist. Seda rajatist kasutati hiljem väiksema Saturn IB-ga Skylabi ja Apollo-Sojuzi testprojekti jaoks ning seejärel Space Shuttlega.[2] Sarnast süsteemi kasutatakse ka Ariane 5 rakettide jaoks Prantsuse Guajaanas Kourou lähedal asuvas Guajaana kosmosekeskuses.
- Titan III ja Titan IV kosmosesõidukid transporditi stardiplatvormile Cape Canaverali õhujõudude baasis mööda kahte paralleelset standardrööpmelist raudteed. Seda meetodit kasutatakse ikka veel Atlas V puhul.
- Raketisari Titan ehitati California osariigis Vandenbergi õhujõudude baasis vertikaalselt stardiplatvormile ilma akendeta hoones, mille seinad sõitsid eemale vahetult enne õhkutõusmist. Seda tehti sõjasaladuse hoidmiseks. Sarnaseid süsteeme kasutati ka Cape Canaverali õhujõudude baasis Delta IV, ELA-1 ja ELA-2 rakettidega, Ariane rakettidega ning Tanegashima kosmosekeskuses M-Vga.
- 1920. aastatel kirjeldas Hermann Oberth meetodit, kus vertikaalne sõiduk pannakse kokku ujuva parve peal. Seda võimalust kaaluti Saturn V jaoks Kennedy kosmosekeskuses, kuid jäeti kõrvale tankimata raketi ebastabiilsuse tõttu. Hiljem hakkas Sea launch kasutama Zenit 3SL rakettide ekvaatorile transportimiseks, püstitõstmiseks ja õhku laskmiseks motoriseeritud naftaplatvormi.
- Dnepr rakette transporditakse vertikaalselt ja seejärel sisestatakse püstisesse maa-alusesse raketibaasi, kuna tegemist on ümberehitatud kontinentidevahelise ballistilise raketiga.
Viited muuda
- ↑ ESA. "Ariane launch campaign" (inglise). Vaadatud 5. märtsil 2016.
- ↑ "LAUNCH COMPLEX 39, PADS A AND B". NASA KSC (inglise). 1992. Originaali arhiivikoopia seisuga 16. mai 2012. Vaadatud 5. märtsil 2016.