Paul Maar
Paul Maar (sündinud 13. detsembril 1937 Schweinfurtis) on saksa kirjanik.
Lapsepõlv ja noorus muuda
Paul Maari kasvatas pärast ema varast surma kuni isa uue abieluni teenijatüdruk. Kuna isa oli seejärel pikalt sõjavangis, kolis Paul koos kasuemaga Alam-Frangimaale Theresisse kasuvanaisa juurde. Vanaisal oli võõrastemaja, kus ta jutustas külalistele sageli pikki järjelugusid. Nii õppis Paul, kuidas teha sündmusest jutustus. Vanaisa julgustas teda ka väljamõeldud lugusid vihikusse kirja panema.
Isa sõjavangist naastes kolis pere koju tagasi ning poisi elukeskkond muutus lugemisvaenulikuks, sest isa põlgas raamatuid. Pealegi oli vahetult pärast teist maailmasõda lasteraamatuid väga vähe saada. Kuna puudus ka avalik raamatukogu ning erakogud küsisid palju raha, laenas Paul Schweinfurti Ameerika maja raamatukogust täiskasvanute teoseid ja käis neid sõbra juures salaja lugemas.
Tema käsitöölisest isa oli kibestunud nii "untsuläinud" poja kui ka kaotatud vangla-aastate pärast. Paul Maari lapsepõlveaastad sundisid teda sageli olema tugevam, kui ta tegelikult oli. See kogemus kajastub ka paljudes tema raamatutes. Ühes intervjuus Hamburger Abendblattile ütleb Paul Maar, et lastekirjanikel ongi olnud äärmuslik lapsepõlv: nad on kas väga hästi hoitud nagu Astrid Lindgren või on neil olnud väga raske ja nad leiavad alles hiljem oma lapsepõlve, mis jäi õigel ajal olemata. Ennast loeb ta teiste hulka kuuluvaks.[1]
Maar käis Schweinfurtis Alexander von Humboldti gümnaasiumis ning sai juba seal tuntuks oma kunstiande ja kirjutamisoskusega, mida rakendas koolilehes.
Ülikool ja töö muuda
Paul Maar õppis Stuttgardi kujutavate kunstide akadeemias, töötades koolivaheaegadel lavakunstniku ja teatrifotograafina Maßbachi lossi frangi teatris. Pärast lõpetamist töötas ta kuus aastat koolides kunstiõpetajana.
Kirjanikutee muuda
Kirjutama hakkas Maar siis, kui teatrijuht kurtis, et tal ei ole enam midagi uut lavale tuua. Tulemuseks oli Maari esimene näidend "Der König in der Kiste". Tema järgmist teatritükki "Kikerikiste" saatis suur edu ja seda mängiti ka välismaal.
Lasteraamatuid hakkas Maar kirjutama aga alles siis, kui tal endal lapsed sündisid. Olles pettunud tolleaegsete lasteraamatute kvaliteedis, kirjutas ta 1967 jutustuse tätoveeritud koerast ("Der tätovierte Hund"). Ta näitas käsikirja ühele Stuttgardi raamatukaupmehele, kes toimetas selle Friedrich Oetingeri kirjastusse. Kirjastuse juht teatas Maarile, et annab raamatu välja vaid juhul, kui autor kirjutab ka edaspidi lastele ega pea lasteraamatute kirjutamist hüppelauaks täiskasvanuile mõeldud kirjanduse juurde. Nii jäi Maar lastekirjanikuks, ehkki tal oli tegelikult plaanis kirjutada peamiselt täiskasvanuile.
Kunstiõpetajana tahtis Maar oma raamatu ise illustreerida, kuid kirjastus lubas seda alles siis, kui esimene raamat oli osutunud edukaks. Alates 1976. aastast töötab Maar vabakutselise kirjaniku ja illustraatorina. Ta on alates 1997 Saksa PEN-keskuse liige.
1998 asutas Paul Maar omanimelise stipendiumi, mis toetas algajaid laste- ja noortenäidendite kirjutajaid. Seda anti välja kümme aastat.
Paul Maari nime kannab Saksamaal 14 kooli.
Perekond
Paul Maaril on kolm täiskasvanud last ning ta elab Bambergis. Ta tõlgib koos abikaasa Nele Maariga inglise keelest lasteraamatuid. Ka tema tütar Anne Maar ja poeg Michael Maar on kirjanikud.
Looming muuda
Paul Maar kirjutab laste- ja noorsooraamatuid, lastenäidendeid ja lastesaadete stsenaariume. Enamasti joonistab ta oma lugude tegelased ja raamatute pildid ise, ta on illustreerinud ka teiste autorite raamatuid. Paul Maari välja mõeldud tegelastest on kõige populaarsem Sams (Sams on tuletatud sõnast Samstag – 'laupäev'). Samsi-sari koosneb 7 raamatust, esimene ilmus 1973. aastal ja tõi kirjanikule kuulsuse, viimane tuli välja 2011. aastal. See sari sisaldab ka autobiograafilisi elemente, sest Samsi "adopteeritud" isa härra Taschenbier on sama häbelik ja tagasihoidlik, nagu oli noor Paul Maar. Sams on aga tema otsene vastand. Samsi välimuse kujundamisel rääkisid kaasa ka kirjaniku lapsed.
Kirjanik ise on kõige rohkem rahul oma raamatutega "Lippels Traum" ja "Anne will ein Zwilling werden".
Tema 1972. aastast pärinevat näidendit "Kikerikiste" mängitakse siiani üle kogu maailma.
Auhindu muuda
- 1982 La vache qui lit ("Anne will ein Zwilling werden")
- 1985 Austria laste- ja noortekirjanduse auhind ("Lippels Traum")
- 1987 Saksa Laste- ja Noorsookirjanduse Akadeemia suur auhind kogu loomingu eest
- 1988 Saksa noortekirjanduse auhinna eripreemia
- 1996 Saksa noortekirjanduse auhind kogu loomingu eest
- 1997 Hans Christian Anderseni lastekirjanduspreemia kogu loomingu eest
- 1998 Saksamaa Liitvabariigi I klassi teeneteorden
- 2003 Saksa raamatuauhind ("Sams in Gefahr")
Eesti keeles ilmunud muuda
- "Nädal täis laupäevi" ("Eine Woche voller Samstage"), tõlkinud Käbi Stolovitš, Atlex, Tartu 2010.[2]
- "Posse Kõvamees ja tema päris kaalukas sõber" ("Snuffi Hartenstein und sein ziemlich dicker Freund"), tõlkinud Eve Sooneste, Koolibri, Tallinn 2019.