Kaltsupaber
Kaltsupaber on linastest ja puuvillastest kaltsudest valmistatud paber.
Euroopas võeti kaltsupaber kasutusele kirjutusmaterjalina 12. sajandil ja see hakkas tasapisi asendama seni ainsa kirjutusmaterjalina kasutusel olnud pärgamenti. 15. sajandiks oli paberile kirjutamine juba üldlevinud.
Kuna tooraineks kasutatavad riideid olid enamuses valmistatud linasest materjalist, oli tooraine odav ja seda leidus praktiliselt kõikjal. Euroopas kasutati toormaterjalina ka puuvilla, millest valmistatud paberi omadused olid halvemad kui linasel kaltsupaberil. Veelgi halvem oli siidi ja villaste kaltsudega valmistatud paberi kvaliteet, see paber sobis ainult pakkepaberiks. Suure veekulu tõttu ehitati paberiveskid veerohkete jõgede kallastele. Eesti esimesed paberiveskid olid Emajõe, Võhandu ja Härjapea jõe ääres.
Kaltsupaberi valmistamise etapid muuda
- Kaltsude puhastamine mustusest, rasvast, värvist jm lubjaveega (lagunemisprotsessi kiirendamiseks tuli lubjavett sageli vahetada)
- kiudude määndamine (edasi jätkus lagundamisprotsess keldris)
- Loputamine
- Nõrgumine
- Purustamine purustusmasinas (6–12 tundi)
- Kaltsumassi kiududeks kloppimine (12–24 tundi)
Tulemuseks oli ühtlane paberipuder, mis laotati ühtlase kihina nõrgrestile poognateks tahenema.