Vibur: erinevus redaktsioonide vahel

 

Eristatakse kolme tüüpi vibureid: bakteri-, arhe- ja eukarüoodivibur. Ka inimesel on viburiga rakke, näiteks meeste [[sperm]]atosoidid.

 

Viburi diameeter jääb vahemikku 20...30 [[nanomeeter|nanomeetrit]], pikkus umbes 10 [[mikromeeter|mikromeetrit]].

 

Viburid koosnevad [[valk|valgust]] nimega [[flagelliin]]. Sellest moodustub [[heeliks]]ikujuline viburiniit, mille keskel on kanal. Viburiniit on konksja jätke abil ühendatud viburi [[mootor]]i ehk basaalkehaga. Basaalkehas on valgulistest ketastest koosnevad [[staator]] ja [[rootor]]. Rootori paneb pöörlema prootongradiendi energia ehk nn prootonpump - [[prooton]]ite voog läbi staatori. Selle täpne mehhanism ei ole aga lõpuni selge. Rootori pöörlemine antakse edasi viburiniidile, mis siis [[sõukruvi]] taoliselt raku liikuma paneb. Ühele viburi pöördele kulub 256 H+ iooni energia.

 

Viburi pöörlemiskiirus võib olla väga erinev, näiteks [[soolekepike]]sel (''Escherischia coli'') on see maksimaalselt 15 000 pööret/minutis, mõnedel ''[[Vibrio]]'' perekonda kuuluvatel bakteritel aga veel suurem. Bakteri liikumiskiirus on umbes üks kehapikkus sekundis. Viburi pöörlemissuund muutub perioodiliselt, see võimaldab bakteril liikumissuunda muuta.

 

Viburi mootor on väheseid näiteid looduslikku algupära [[ratas|rattast]]. Viburi mootori ehitust kasutas [[Michael Behe]] näitena taandamatust keerukusest - s.t. süsteemist, mille järkjärguline evolutsiooniline kujunemine väikeste loodusliku valiku poolt toetatud muutuste reas pole arvatavasti võimalik. Taandumatu keerukuse näited on ühe tähtsama argumendina kasutusel nn intelligentse disaini pooldajate seas. [[Richard Dawkins]] jt darvinistid on seda väidet hiljem ümber lükata püüdnud.