Uputus (Poola): erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
23. rida:
[[Pilt:King Charles X Gustavus (Sébastien Bourdon) - Nationalmuseum - 19702.tif|pisi|Karl X Gustav]]
{{Vaata|Bogdan Hmelnõtskõi ülestõus}}
Aastal [[1648]]. aastal, kui suri [[Poola kuningas]] [[Władysław IV]], ei suudetud Poolas kohe uut [[monarh]]i valida ning riiki vapustas [[Ukraina]] [[kasakad|kasakate]] ülestõus [[hetman]] [[Bogdan Hmelnõtskõi]] juhtimisel. Et viimastel aastatel oli [[Poola Seim]] ajanud äärmiselt rahumeelset poliitikat, et piirata võimalikult palju kuningavõimu, siis oli Poola sõjavägi allapoole igasugust arvestust ning Hmelnõtskõi ülekaalukad väed purustasid juba samal aastal väikese püsiarmee. Aasta lõpul valiti uueks kuningaks eelmise monarhi vend [[Jan II Kazimierz]], kes oli kogenud väejuht ja haritud mees. Ta suutiski kasakad ajutiselt tagasi lüüa, kuid seimi tegevus piiras tugevalt ta tegutsemisvabadust, nii et tal ei läinud korda korralikku armeed koguda. Kasakate võimu all oli sisuliselt kogu Ukraina ning seim, kuningas ja väejuhid vaidlesid üpris tulutult selle üle, mida ette võtta.
 
==Kulminatsioon==
29. rida:
{{Vaata|Poola-Vene sõda (1654–1667)}}
==Rootsi invasioon==
Vene vägede kiire edu jahmatas aga [[Rootsi]]t, kes kartis, et Poola täieliku kokkuvarisemise korral haarab Venemaa [[Läänemeri|Läänemere]] idarannikul kiirelt ülemvõimu. Et seda takistada, otsustas kuningas [[Karl X]] enne ise kogu läänepoolse Poola vallutada. Rootsi väed liikusid [[1655]]. aastal [[Ees-Pommeri]]st ja [[Liivimaa]]lt [[Rzeczpospolita]] aladele ning vallutasid kiiresti enamiku Moskva vägedest alistamata jäänud aladest (nn [[Teine Põhjasõda]]). Karl kuulutas end ka ([[Radziwill]]ide toetusel) [[Leedu suurvürst]]iks. Aasta lõpuks olid poolakate kätte tähtsamatest linnadest jäänud vaid [[Lviv]] ja [[Gdańsk|Danzig]] (Gdańsk). Jan Kazimierz lahkusläks pagendusse [[Sileesia]]sse ja Poolat valmistuti juba laiali jagama (kuningatrooni pakuti seejuures [[Habsburgid]]ele).
 
Kuid Rootsi vägede julm ja hoolimatu käitumine Poolas tekitas peagi tugevat vastuseisu ning tõi kaasa [[patriotism]]i kiire tõusu. Jan Kazimierz kutsuti [[troon]]ile tagasi ning Poola armeed asusid kiiresti kaotatud alasid tagasi võitma. Esialgu oli Rootsi poolel [[Brandenburgi mark|Brandenburg]] (selle käes oli ka Poolast [[vasall]]isõltuvuses olev [[Preisimaa hertsogkond|Preisimaa]], kes aga [[1657]]. aastal Poolat toetama asus, kuna rootslastest ei paistnud enam olevat kasu. Nii õnnestus poolakatel ajapikku maa rootslastest vabastada, seda enam, et [[Moskva tsaaririik|Moskva tsaaririigiga]] kehtis [[vaherahu]] ning too oli alates [[1656]]. aastast sõjas Rootsiga.
35. rida:
==Lõpp==
 
Kasakate ühisrinne oli vahepeal Hmelnõtskõi surma ning tsaaririigi despootlikkuse tõttu lagunenud ja see tegi pealepärast [[1660]]. aastal sõlmitud [[Oliwa rahu]] Poolale võimalikuks asuda edukalt sõtta ka Ukraina ja teiste idaalade tagasivõitmise nimel. Moskva väed tõrjuti Poola idapiiri juurde, kuid otsustavat edu ei õnnestunud saavutada. [[1667]]. aastal sõlmisid sõjast kurnatud pooled [[Andrussovo rahu]], millega [[Vasakkalda-Ukraina]] ja [[Kiiev]]i linn ning Smolensk läksid Moskva tsaaririigi kätte. Uputus oli lõppenud ning Poola sellest suhteliselt õnnelikult pääsenud. Kuid sellest ei võetud õppust ning seetõttu muutus Rzeczpospolita peagi mängukanniks tema tugevamate naabrite käes.
 
==Vaata ka==