Janitšarid: erinevus redaktsioonide vahel

Väeüksus mehitati [[ristiusk|kristlikest]] maadest röövitud poisslastest, kes kasvatati üles [[islam]]i vaimus.<ref>"The New Encyclopedia of Islam", ed. Cyril Glassé, Rowman & Littlefield, 2008, lk 129</ref> Janitšarid olid kuulsad oma hea väljaõppe ning distsipliini poolest. Erinevalt teistest orjadest maksti neile töö eest palka. Neilt oodati täielikku pühendumust sultani kaitsmisele, janitšaridel oli keelatud abielluda ning kaubelda.<ref>{{Cite book|title=A History of the Modern Middle East|url=https://archive.org/details/historyofmodernm0000clev_k7t0|last=Cleveland, Bunton|first=William, Martin|publisher=Westview Press|year=2013|isbn=978-0-8133-4833-9|location=|pages=[https://archive.org/details/historyofmodernm0000clev_k7t0/page/43 43]|via=}}</ref> Seitsmeteistkümnendal17. sajandil janitšaride värbamisnõudeid lõdvendati, kuna osmanite sõjaväe kogusuurus oli märgatavalt kasvanud. Üksuse hea maine motiveeris paljusid tsiviilisikuid endale seal kohta ostma, sellest tulenevalt vähenes ka janitšaride väljaõppe tase ning toimus nn tsiviliseerumine.<ref>{{cite journal |last=Ágoston |first=Gábor |title=Firearms and Military Adaptation: The Ottomans and the European Military Revolution, 1450–1800 |journal=Journal of World History |volume=25 |date=2014 |pages=119–120}}</ref> Oma algusaastatel olid janitšaride üksused maailma lahinguväljade kardetuimad, kuid lõpuks jäädi vähese uuendusmeelsuse tõttu Lääne-Euroopa innovatsioonile jalgu. Osmanite sõjavägi jäi järk-järgult oma konkurentide omadest maha, kuid kui janitšare taheti kas reformida või ratsanikega asendada, hakkasid nad mässama. Mässud olid mõlemale osapoolele ohvriterikkad ning kui keskvõimul õnnestus oma tahtmine lõpuks peale suruda, oldi ülejäänud Euroopast juba liiga kaugele maha jäädud.<ref>Peter Mansfield, "A History of the Middle East" (1991) lk 31</ref> Janitšarid saatis 1826. aastal veriselt laiali sultan [[Mahmud II]]; nn [[Vaka-i Hayriye|õnneliku sündmuse]] käigus hukati neist vähemalt 6000.