Saxo Grammaticus: erinevus redaktsioonide vahel

[[Jüütimaa kroonika]]s (''Chronica Jutensis'') leidub märke sellest, et Saxo sündis [[Sjælland]]i saarel. Ei ole tõenäoline, et ta sündis enne aastat 1150 ning ta võis surra umbes aasta 1220 paiku. Tema eesnimi Saxo oli keskaegses Taanis levinud nimi. Lisanimi ''Grammaticus'' ("õpetatu") antifigureerib talleesimest esmakordseltkorda Jüütimaa kroonikas ning Sjællandi kroonika viitab talle nimega ''Saxo cognomine Longus'' ("pikk").

Nii ilmaliku kui ka religioosse taustaga Saxo kohta käivad argumendid tõendaksid, et ta oli saanud hea hariduse: vaimulikuna oleks ta õppinud [[ladina keel]]t ning tähtsate meeste pojad saadeti tihti [[Pariis]]i.<ref>Davidson p. 9-11</ref> Saxo pärineb sõdalaste perekonnast ning ka ta ise kirjutab, et on pühendunud sõduriks olemisele. Veel on ta enda kohta kirjutanud, et ta järgib "päriliku teenistuse muistset õigust" ning et tema isa ja vanaisa "olid tunnustatud alalised Teie kuulsusrikka isanda (Valdemar I) sõjalaagris viibijad".<ref>Fisher v.1 p. 6</ref> Saxo haridus ning võimekus lisavad tuge arvamusele, et ta sai oma hariduse väljaspool Taanit. Mõned pakuvad välja, et tiitel Grammaticus ei viita mitte tema haridusele vaid pigem tema peenele ladina stiilile.<ref>Davidson p. 1</ref> Tema enda kirjutistest teame, et ta oli peapiiskop Absaloni, kes omakorda oli kuningas Valdemar I üks olulisemaid nõuandjaid, teenistuses ja eestkoste all. Oma testamendis andestab Absalon oma kirjutajale Saxole tema väikese kahe ja poole hõbemarga suuruse võla ja käsib tal kaks laenatud raamatut tagastada [[Sorø]] kloostrisse.<ref name="Davidson p. 10">Davidson p. 10</ref> Saxo Grammaticuse pärandiks on kuueteistkümnest raamatust koosnev taanlaste kangelaslikust ajaloost rääkiv teos "Gesta Danorum".

On oletatud, et Saxo pani kõigepealt kirja viimased kaheksa raamatut ning lähtus seejuures olulisel määral aastal [[1202]] enne teose valmimist surnud Absaloni testamendist, kust ta sai andmeid [[Knud IV]] (Püha Knud) ja Valdemar I aegade kohta. Esimesed kaheksa köidet sarnanevad [[Snorri Sturluson]]i teostega. Muuhulgas käsitlevad need osad ka müütilisi teemasid nagu hiiglased ja Skandinaavia jumalate panteon.<ref>Dumézil p. 78-79</ref> Saxo räägib ka Taani esimesest kuningast Dan Esimesest, kelle venna Anguli järgi olevat saanud nime germaani rahvahõim [[anglid]].<ref name="Jones p. 44"/> Veel räägib ta lugusid mitmetest teistest Taani kangelastest, kellest paljud suhtlesid ka Skandinaavia jumalatega. Saxo teoses esinevad jumalused ei olnud aga alati positiivsed tegelased. Nad võisid olla ka reeturlikud, nagu seda on kirjeldatud taanlaste legendaarse kuninga Haraldi loos. Haraldile sõjapidamist õpetanud jumal [[Odin]] reetis ja tappis ta hiljem ning viis seejärel [[Valhalla]]sse.<ref>Jones p. 53</ref> Saxo poolt kirja pandud maailma nähakse kui maailma, kus olid hinnas sõjalised väärtused. Ta ülistab palju rohkem neid kangelasi, kes tegid omale nime lahingus, mitte neid, kes tegid rahu. Tema arvamus kuningas Fróði valitsemise ajal olnud rahu kohta on väga madal ning ta oli jälle rahul siis, kui kuningas Knud tõi tagasi muistsed kombed.<ref>Malone p. 96</ref> Teoses leiduv kuningate kronoloogia ulatub kuni Knud IV ning tema poja Valdemar Esimeseni. Kogu Saxo poolt kirja pandud taanlaste ajaloo kõige olulisem osa on vaieldamatult lugu mehest nimega Amleth: tegemist on esimese korraga, kui mainitakse [[Hamlet]]it. Saxo lugu põhineb suulisel jutustusel<ref>Muir p. 370</ref> pojast, kes maksab kätte oma isa mõrva eest. Saxo lõpetas ajaloo eessõnaga, mille ta kirjutas kõige viimasena aastal [[1216]]<ref>Davidson p.12</ref> ehk ajal, mil ta oli juba Absaloni järel peapiiskopiks saanud [[Anders Sunesen]]i eestkoste all. Eessõnas leidub ka Saxo soe hinnang nii mõlema peapiiskopi kui ka valitseva kuninga [[Valdemar II]] kohta.<ref>Fisher v.1 p. 1</ref>