Intellektuaalne omand: erinevus redaktsioonide vahel

Euroopa õigustraditsioonis eristatakse selle määratluse alusel intellektuaalse omandi kolme liiki: [[autoriõigus]] (''copyright''), [[autoriõigusega kaasnevad õigused]] (''right related to copyright või related rights või neighboring rights'') ja [[tööstusomand]] (''industrial property''). Teaduslike avastuste tegijatele on väga vähestes maades antud mõningaid õigusi (Venemaa, Ukraina). NSV Liidu ja teiste idabloki maade toel fikseeriti avastused ka WIPO asutamiskonventsioonis. Eestis avastusi iseseisva intellektuaalse omandi liigina ei kaitsta. Euroopa riikide õigussüsteemides on intellektuaalne omand paigutatud erinevalt. Mõnes riigis on vastu võetud rida iseseisvaid seadusi kõigi intellektuaalse omandi liikide kohta (Eesti), teistes riikides on normid koondatud kokku ühte kodifitseeritud normistikku (Prantsusmaa, Belgia). Ka Eestis on suund võetud kodifitseerimise suunas, esmajoones puudutab see tööstusomandit. Euroopa tsiviilõigusliku traditsiooniga riikide ja angloameerika (''Common law'') traditsiooniga riikide lähenemised intellektuaalsele omandile on mõnevõrra on erinevad. Sellest tulenevalt ei ole ühte universaalset vastust küsimusele, kas intellektuaalne omand on iseseisev õigusharu. Kindlasti on tegemist iseseisva seadusandluseõiguslikult reguleeritava haruga.

Autoriõigust ja autoriõigusega kaasnevaid õigusi vaadeldakse traditsiooniliselt eraõiguse osana. Tööstusomandi objektide seadused ([[patendiseadus]], [[kaubamärgiseadus]], tööstusdisaini kaitse seadus, geograafilise tähise kaitse seadus jt) sisaldavad nii eraõiguse kui ka avaliku õiguse norme. Oma ajaloolises kujunemises viimase kolme sajandi jooksul on intellektuaalse omandi iseseisva normistiku ülesehitamine tugevasti tuginenud kordades vanema kujunemislooga asjaõiguse printsiipidele. 20. sajandi lõpuks olid välja kujunenud kõik eeldused väitmaks, et intellektuaalne omand ei ole asjaõiguse osa, vaid moodustab iseseisva normistiku riigi õigussüsteemis. Kuigi kõik intellektuaalse omandi liigid erinevad üksteisest, võib välja tuua mõned '''üldised printsiibid''': territoriaalne iseloom (õigused kehtivad vaid oma riigi territooriumil; kaitse laieneb ka nendele riikidele, kellega ollakse koos rahvusvahelise konventsiooni liikmed või on sõlmitud kahepoolne leping), ajaliselt piiratud õigused (näiteks 70 aastat pärast autori surma – üldreegel autoriõiguses; 20 aaastat – patendiõiguses; 10 aaastat – kaubamärgiõiguses koos pikendamise võimalusega jne), spetsiifilised kaitse objektid (idee või selle väljendusvorm) ja spetsiifilised õigused (mõnede intellektuaalse omandi liikide puhul näiteks kaks gruppi õigusi – isiklikud ja varalised).

Põhiline erinevus: autoriõigus ja autoriõigusega kaasnevad õigused tekivad automaatselt, tööstusomandi õiguste tekkimiseks on reeglina vaja teatud formaalsuste täitmist ja riigipoolset tunnustamist, näiteks patendi või kaubamärgitunnistuse väljaandmine patendiameti poolt. Rahvusvahelisel tasemel on tähtsaim intellektuaalse omandi valdkonna edendamist koordineeriv organisatsioon ÜRO allasutus WIPO. WIPO-l on 191 liikmesriiki.<ref>WIPO. Member States. Arvutivõrgus: http://www.wipo.int/members/en/ (13.02.2018.)</ref> WIPO haldab tähtsaimaid riikidevahelisi kokkuleppeid (konventsioone) kõigi intellektuaalse omandi liikide alal. Näiteks autoriõiguse valdkonnas on selliseks Berni kirjandus- ja kunstiteiste kaitse konventsioon (1886). Eesti Vabariik ühines Berni konventsiooniga esmakordselt 1927. aastal ja taasühinesliitus uuesti (Pariisi 1971. aasta redaktsiooniga) 1994. aastal.

[[ÜRO]] allasutus [[UNESCO]] haldab Ülemaailmsetülemaailmset autoriõiguse konventsiooni (1952), millega Eesti Vabariik ühinenud ei ole. Selle konventsiooniga reguleeritakse autoriõiguse kaitse tähise [[©]] (täht C ringis) kasutamise tingimusi. 26. aprillil tähistatakse WIPO egiidi all ülemaailmset intellektuaalse omandi päeva (World Intellectual Property Day). See kuupäev on valitud sellepärast, et 1967. aasta 26. aprillil jõustus WIPO asutamise konventsioon. UNESCO eestvõttel tähistatakse iga aasta 23. aprillil rahvusvahelist raamatu ja autoriõiguse päeva.

Intellektuaalset omandit kaitstakse [[põhiõigus|põhiõigusena]]. Inimõiguste ülddeklaratsiooni<ref>Inimõiguste ülddeklaratsioon. Arvutivõrgus: http://www.ohchr.org/EN/UDHR/Documents/UDHR_Translations/est.pdf (13.02.2018).</ref> kohaselt on igal inimesel õigus oma moraalsete ja materiaalsete huvide kaitsele, mis johtuvad teaduslikest töödest, kunsti- ja kirjandusteostest, mille autoriks ta on (Art. 27 (2)). Euroopa Liidu põhiõiguste [[harta]]<ref>Euroopa Liidu põhiõiguste harta. Arvutivõrgus: http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:12012P/TXT (13.02.2018).</ref> sätestab eraldi, et intellektuaalomandit kaitstakse (Art. 17(2)). Eesti Vabariigi põhiseaduse §. 39 näeb ette, et autoril on võõrandamatu õigus oma loomingule. Riik kaitseb autori õigusi. [[Põhiseadus]] kaitseb intellektuaalset omandit ka üldise omandikaitse (§ 32) raames (seda sätet kohaldatakse põhiliselt tööstusomandi suhtes).

Sõltuvalt sellest, kas õiguste tekkeks on vajalik registreering, saab intellektuaalse omandi jagada ka registreeritavaks ja mitteregistreeritavaks intellektuaalseks omandiks. Autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste tekkeks ei ole registreering vajalik. Õigused tekivad automaatselt. [[Tööstusomand]] eeldab reeglina registreeringut. Tööstusomandi registreerimisega tegeleb Eestis [[patendiamet]].<ref>Patendiamet. Arvutivõrgus: https://web.archive.org/web/20180215143730/http://www.epa.ee/et (13.02.2018).</ref> Tulenevalt Vabariigi Valitsuse seadusest<ref>Vabariigi Valitsuse seadus. - https://www.riigiteataja.ee/akt/128122017019 (13.02.2018).</ref> kuulub intellektuaalse omandi valdkonna koordineerimine [[Justiitsministeeriumjustiitsministeerium]]i valitsemisalasse (§ 59 (1)).

Termin "intellektuaalne omand" kasutamine on käesoleval ajal seadusandlusesõigusaktides, õigusteoorias kui ka igapäevases kõnepruugis laialdaselt levinud. Üldkeelendina tähistab "intellektuaalne omand" kõiki neid resultaate, mis tulenevad inimese vaimsest, intellektuaalsest tegevusest (ideed, luuletused, maalid, avastised, leiutised, elektronarvutite riist- ja tarkvara, uus tehnoloogia jne.). Majandusliku ja juriidilise mõistena on "intellektuaalsel omandil" tavakeelest hoopis erinev tähendus. Ladinakeelne sõna ''proprius'' – kellegi oma – tähistab kellelegi kuuluvaid õigusi. Algselt nimetati "intellektuaalseks omandiks" õigusi kirjandus- ja kunstiteostele kui intellektuaalse tegevuse – loomingu "kõrgeima" astme tulemusele. "Madalama " astme – kaubanduse sfääri kuuluvate tehnilise loomingu resultaatide (peamiste leiutiste), aga samuti kaubamärkide suhtes kehtivaid õigusi nimetati aga "tööstusomandiks" (''industrial property''). Alles 19. sajandi keskpaigast hakati järjekindlamalt rõhutama seost vaimse loomingu eri väljendusvormide vahel ning üldistava terminina kasutama sõna "intellektuaalne omand". Kuid ka tänapäeval kasutatakse küllalt sageli terminit "intellektuaalne omand" just kirjandus-, kunsti- ja teadusteoste suhtes tekkivate õiguste tähistamiseks.<ref name="qRnMZ" />

Autoriõiguse mõiste pärineb 18. sajandi alguse Inglismaalt. Aastal 1709. aastal võeti seal vastu nn Anne'i statuut (Statute of Anne), mis käsitles trükiteoste kopeerimist. Inglise keeles autoriõigust tähistav sõna ''copyright'' tähendabki otsetõlkes kopeerimise/paljundamise õigust. Eri riikide autorite õiguste vastastikuse tunnustamise tegi võimalikuks Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsioon, mis võeti vastu 1886. aastal ja kehtib muudetud kujul tänaseni. Eesti liitus Berni konventsiooniga 1927. aastal, liikmeks olek peatus 1940. aastal. Eesti taasühines [[Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsioon|Berni konventsiooniga]] 1971. aasta Pariisi redaktsioonis. Intellektuaalse omandi kaitse tähendab muuhulgas kaitset piraatluse, ebaseadusliku kaubanduse ja võltsimise eest. Eestis tõusis intellektuaalse omandi teema ühiskonna huviorbiiti 2012. aasta kevadel seoses küsimusega, kas Eesti peaks liituma võltsimisvastase kaubanduslepinguga [[ACTA]] (The Anti-Counterfeiting Trade Agreement). Eesti autoriõiguse kaitse nurgakiviks on [[autoriõiguse seadus]], mis võeti Riigikogus vastu 11. novembril 1992 ning jõustus 12. detsembril 1992.<ref name="2hbXL" /><ref name="WFjlk" />

Triin Niinemets on loonud Inglise-Eesti intellektuaalomandi terminite sõnastiku, tuues välja üle 300 seni hajusalt ja süsteemitult leiduvat intellektuaalomandit puudutavat terminit (sh põhiliste organisatsioonide korrektsed tõlgitud nimed, põhilised intellektuaalset omandit käsitlevad õigusaktid ja erialakirjandus.)