Linnakool (1873–1913): erinevus redaktsioonide vahel

[[1872]]. aastal kinnitatud [[Venemaa keisririik|Venemaa keisririigi]] linnakoolide määruse kohaselt tuli [[saksa keel|saksakeelsed]] [[kreiskool]]id alates [[1874]]. aastast reorganiseerida linnakoolideks. Uut tüüpi linnakoolid olid 6-aastase kursusega venekeelsed riiklikud poeglaste kõrgema astme algharidusasutused. Linnakooli eesmärgiks oli anda täielikku algharidust kõikidest seisustest lastele vanuses 7–14 eluaastat.<ref>Eesti kooli ajalugu. 2. köide. 1860. aastaist 1917. aastani. Koostaja ja toimetaja Endel Laul. Toimetaja Veronika Varik. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, 2010, lk 130.</ref>. Aastatel 1886–1887 reorganiseeriti kõik Eestis tegutsenud saksakeelsed [[kreiskool]]id venekeelseteks linnakoolideks. Linnakoolid alustasid tegevust ilma alama astmeta (kahe esimese klassita). Enamasti astusid linnakooli poisid, kes olid omandanud alama astme alghariduse ([[vallakool]]is, [[õigeusu abikool]]is, linnaalgkoolide [[elementaarkool]]is või mujal).

Linnakoolid olid nn tupikkoolid, linnakooli lõpetamine ei andnud [[gümnaasium]]i või [[reaalkool]]i astumiseks vajalikku ettevalmistust. Vene keisririigi ülalpidamisel tegutsenud linnakoolid pidid olema 1-, 2-, 3- või 4- klassilised, eraettevõtlusele tuginevad koolid võisid olla ka 5- ja 6- klassilised. Õppeaeg ei sõltunud klasside arvust. Vaatamata sellele andsid linnakoolid hea vene keele oskuse ja rakenduslikke teadmisi. Alates [[1900]]. aastast võis linnakooli juures asutada pedagoogikakursusi[[pedagoogika]]kursusi algkooliõpetaja kutse omandamiseks.<ref>A. Liim. "Linnakool", lk 106.</ref>