Õigeusk: erinevus redaktsioonide vahel

Õigeusu kirik tunnistab [[Kristus]]e nii jumalikku kui ka inimlikku loomust, tunnistab [[Kolmainsus|Kolmainu Jumala]] – Jumal Isa, Jumal Poja ja Jumal Püha Vaimu ühtset jumalikkust. Kõikne Isa, igavene Poeg ja lõpmatu Vaim on ainulaadsed algupärased isikud, sellest hoolimata on nad üks tervik. Õigeusu kirikus kasutatakse [[Nikaia usutunnistus]]t. Seda loetakse kirikus igal armulauaga jumalateenistusel ning ka igal kesköö- ja pärastõhtuteenistusel ning tunnistatakse pühalikult kristlikke [[dogma]]sid, millel on [[Piibel|Piibli]] järgi muutumatu ja püsiv autoriteet üleilmsete [[kirikukogud]]e õpetuslike määratlustena. Õigeuskliku elu sümboliseerib ''teeliseks olemine,'' seetõttu liigutakse ka pühakojas ringi, ei istuta, vaid teenitakse Jumalat. Palvetega peetakse meeles lahkunud lähedasi ning süüdatakse nende mälestuseks küünlaid. [[Ikoon]]i e igavikuakna ees kummardades ei kummarda usklik mitte kuju, vaid Jumalat, austades ka pühakut (süüdatakse palveküünlaid). "''Ikoon peegeldab Jumala ja tema pühakute ilu, asudes seega õigeusu vaimuliku kogemuse südames"''<ref>{{Raamatuviide|autor=Michel Quenot|pealkiri=Ikoon. Aken Kuningriiki|aasta=1998|koht=Tallinn|kirjastus=Logos|lehekülg=}}</ref>. Oma ''teel'' pöördub usklik juhatuse saamiseks Jumala poole, kes annab õpetust peamiselt [[Piibel|Pühakirja]] kaudu. Palvetel on suur tähtsus. [[Palve]] on uskliku südamest lähtuv pöördumine [[Kolmainsus|Kolmainu Jumala]] poole. Kui Piiblit koos palvega lugeda, osutub ta alati tänapäevaseks – ei ole hulk kirjutisi kaugest ajast, vaid sõnum, mis on adresseeritud usklikule just praegu. Õigeusus on loomulik austada [[kirikuisad]]e ja [[pühak]]ute pärimust. Sisemise kuningriigi otsimine on üks peamisi teemasid kirikuisade kirjutistes. [[Aleksandria Klemens|Aleksandria püha Klemens]] ütleb: "kõige suurem asi, mida võib õppida, on tunda iseennast, sest kui keegi tunneb iseennast, saab ta Jumalat tundma, ja kui ta tunneb Jumalat, saab ta Jumala sarnaseks."<ref>{{Raamatuviide|autor=Ware|pealkiri=Õigeusu Tee|aasta=|koht=|kirjastus=|lehekülg=}}</ref> Pöördumine pühade isade poole ei tähenda ainult intellektuaalse pärimuse otsimist, vaid pöördumist tõelise vaimse [[teoloogia]] poole. Pärimus on õigeuskliku jaoks eelkõige miski, mis toimub Kirikus, nimelt ülestõusnud Kristus, kes tegutseb oma Ihus, milleks on Kirik. Seega moodustab Kristuse saladuse kohalolu osaduses Püha Vaimuga Pärimuse aluse. Õigeusu teoloogia on eelkõige kogemise, läbielamise teoloogia, otsekui raviv teraapia, mille eesmärk on tervendada inimese hing haigusest, puudusest, mistahes vajadusest, ja juhatada teda ellu koos Kristusega. Kuna Jeesus Kristus samastus inimesega, sai lihaks ja vereks maapeal ning võttis enese peale kogu maailma patud ja lunastas need, tõustes kolmandal päeval surnuist üles. Kristus sai kuulekaks surmani ([http://www.piibel.net/#q=Fl%202 Filip2:8]) Seega on [[rist]] võidu sümbol. Õigeusklik teab, et Kristus on patu ja surma võitnud ja seetõttu ei saa need valitseda tema elus. Kuna Kirik Maa peal on [[Igavikuiline|eshatoloogiline]] tegelikkus, mida usklik kogeb Jumala kohalolekuna just sakramentaalses elus, siis on sakramentidel jumalarahva elus suur osakaal.

[[Kirik (institutsioon)|Kristlik kirikKirik]] asutati aastal [[33]] pKr [[nelipühad]]el ning selle asutajad ''"jäid alati apostlite õpetusse ja osadusse ja leivamurdmisse ja palvetesse"'' ([[Apostlite tegude raamat|Ap]] [[Apostlite tegude raamat 2|2]]:42). [[Apostellik suktsessioon]] ulatub tagasi [[algkirik]]u viie keskuseni – [[Rooma]], [[Jeruusalemm]]a, [[Antiookia]], [[Aleksandria]] ja [[Konstantinoopol]]i kirikuni.

Arvatakse, et 10.–13. sajandil elas Eesti alal väike, kuid kasvav kristlik vähemus. Rannikul ja Lääne-Eestis oli tunda läänekiriku ja Ida-Eestis idakiriku mõju. Mõnede ajaloolaste hinnangul jõudsid [[Photios I|Konstantinoopoli püha Fotiuse]] saadetud misjonärid ka eesti hõimudeni. [[NestoriOn kroonika]] üldlevinud tõlgenduseteada, järgiet Kiievi vürst [[Jaroslav Tark|Jaroslav]] vallutas 6538. ([[1030]].) aastal [[Tartu]] ning rajas sinna Jurjevi[[1030]]. aastal linnuse ("Сегоja лѣта иде Ярославъ на чюдь, и побѣди я, и постави городъ Юрьевъ.") <ref>https://ru.wikisourcekiriku.org/wiki/%D0%9F%D0%BE%D0%B2%D0%B5%D1%81%D1%82%D1%8C_%D0%B2%D1%80%D0%B5%D0%BC%D0%B5%D0%BD%D0%BD%D1%8B%D1%85_%D0%BB%D0%B5%D1%82_(%D0%9D%D0%B5%D1%81%D1%82%D0%BE%D1%80)/1997_(%D0%94%D0%9E)</ref> Väike osa kagu-eestlastest ([[setud]]) jäi [[Pihkva vürstiriik|Pihkva vürstiriigi]] ja hiljem [[Moskva suurvürstiriik|Moskva suurvürstiriigi]] alla ning pöördusid järk-järgult õigeusku.<ref>Mattias Palli. A brief history of the orthodox church of Estonia. http://www.orthodoxa.org/GB/estonia/documentsEOC/a%20brief%20history.htm</ref><ref>Liina Eek. Sissejuhatus: õigeusk Eestis ning kogumikust "Mitut usku Eesti IV". – Mitut usku Eesti IV. Valik usundiloolisi uurimusi: õigeusu eri. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2015. Lk. 8.</ref> Suurem eestlaste õigeusku minek toimus aga aastatel 1845–1848 [[Usuvahetusliikumine|usuvahetusliikumise]] ajal.<ref>http://www.eoc.ee/static/files/078/igeusu_kiriku_kalender_2013.pdf{{Kõdulink|aeg=juuli 2022 |bot=InternetArchiveBot |paranduskatse=jah }}</ref>