Kütuseelement: erinevus redaktsioonide vahel

Lisatud 1 allikale arhiivilink ja märgitud 0 mittetöötavaks.) #IABot (v2.0.8.8
PResümee puudub
(Lisatud 1 allikale arhiivilink ja märgitud 0 mittetöötavaks.) #IABot (v2.0.8.8)
 
 
==Ajalugu==
Kütuseelemendi tööpõhimõtte avastas [[Saksamaa]] teadlane [[Christian Friedrich Schönbein]], kes oma avastuse ühes teadusajakirjas 1838. või 1839. aastal avaldas. Kütuseelemendi isaks loetakse inglane Sir [[William Robert Grove]], kes avaldas 1839. aastal esimese töötava kütuseelemendi kirjelduse ja 1842. aastal selle joonised.<ref>{{Netiviide |url=http://chem.ch.huji.ac.il/~eugeniik/history/grove.htm |pealkiri=Arhiivikoopia |vaadatud=2006-09-04 |arhiivimisaeg=2006-09-04 |arhiivimisurl=https://web.archive.org/web/20060904132508/http://chem.ch.huji.ac.il/~eugeniik/history/grove.htm |url-olek=töötab }}</ref> Praktiliseks kasutamiseks kõlblike kütuseelementide väljatöötamisega hakati tegelema 20. sajandi teisel poolel. Tulemusena töötati kõigepealt välja polümeermembraaniga kütuseelement, mida [[NASA]] kasutas 1969. aastal [[Apollo programm|Apollo]] mehitatud Kuu-lennul.
 
1990. aastatel aktiviseerunud uurimis- ja arendustöö tulemusena on loodud või loomisel uusi elektrokeemilisi süsteeme kasutamiseks transpordis ([[auto]]des, [[laev]]ades, [[lennuk]]ites) ja samuti paiksetes seadmetes detsentraliseeritud elektri- ja soojusvarustuseks, eriti aga reserv- ja avariitoiteallikaina. Võimsuse skaala ulatub rakendusotstarbest olenevalt millivattidest megavattideni. Seni on nende elektrienergiaallikate laiemat levikut piiranud suured tootmiskulud.
20 733

muudatust