Anafülaksia: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
PResümee puudub |
||
1. rida:
'''Anafülaksia''' ehk '''anafülaktiline šokk'''
Anafülaktilise šoki korral on tegemist ägeda reaktsiooniga mingisugusele [[allergeen]]ile, milleks võib olla ravim, väliskeskkonda kuuluv aine vms. Ravimi ehk vaktsiini kõrvaltoimena on ta tavaliselt märgitud ka ravimiomaduste kokkuvõttesse, nii näiteks soovitatakse pärast imikute vaktsineerimist mumpsi-leetrite-punetiste elusvaktsiiniga vanematel koos imikuga viibida meditsiiniasutuses, jälgimaks organismi reaktsiooni ja veendumaks, et ei teki anafülaktilist šokki.
Tavalisteks põhjusteks on allergia putukahammustused ja -nõelamised, toiduallergia – sealhulgas maapähklid, sarapuupähklid, piim, kala, karbid, munad ja mõned värsked puuviljad või kuivatatud puuviljad; allergia ravimite suhtes, sealhulgas mõned antibiootikumid ja mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (MSPVA-d), nagu aspiriin; allergia üldanesteesias kasutatavate ravimite vastu, kontrastainete (ained, mida kasutatakse piltdiagnostikas)allergia; lateksiallergia – allergiline reaktsioon teatud tüüpi kummile, mida leidub teatud kummikinnastes ja kondoomides. Mehhanism hõlmab põletikumediaatorite kaskaadi, mille käivitavad kas immunoloogilised või mitteimmunoloogilised mehhanismid. Diagnoos põhineb sümptomitel, mis tekivad pärast kokkupuudet potentsiaalse allergeeni või ärritajaga ning mõnel juhul reaktsioonil füüsilisele pingutusele.<ref>{{Netiviide|url=https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/30367321/|pealkiri=Exercise-Induced Anaphylaxis: Literature Review and Recent Updates}}</ref>
5. rida ⟶ 7. rida:
Anafülaksia esmane ravi on adrenaliini süstimine lihasesse, veenisisesed vedelikud, seejärel inimese asetamine lamavasse asendisse, jalad tõstetud, et aidata taastada normaalset vereringlust. Vajalikuks võib osutuda adrenaliini uuesti manustamine. Muud meetmed, nagu antihistamiinikumid ja steroidid, täiendavad üksteist. Inimestel, kellel on anamneesis anafülaksia, on soovitatav kanda kaasas adrenaliini sisaldavat pen-süstlit (Epipen). Olenemata adrenaliini manustamisest tuleks kindlasti pöörduda otsekohe arsti poole.<ref>{{Netiviide|url=https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/34602233/|pealkiri=Anaphylaxis in Children and Adolescents}}</ref>
Anafülaksia esinemissagedus Euroopas on 1,5–7,9 (50–103) juhtu 100 000 inimaasta kohta, olles sagedasim 0–4-aastate vanuserühmas. Üldse esineb anafülaksiat aasta-aastalt aina sagedamini. Anafülaksia põhjustab tavaliselt minutite või tundide jooksul mitmeid sümptomeid, mille keskmine algus on 5–30 minuti jooksul pärast kokkupuudet allergeeniga. Kõige sagedamini mõjutatud piirkonnad on: nahk (80–90%), hingamiselundid (70%), seedetrakt (30–45%), südame- ja veresoonkond (10–45%) ning kesknärvisüsteem (10–15%).
Sümptomiteks on tavaliselt urikaatria, sügelus, õhetus või turse (angioödeem). Angioödeemiga patsiendid võivad kirjeldada pigem naha põletustunnet kui sügelust. Keele- või kõriturse esineb kuni umbes 20% juhtudest. Muud tunnused võivad hõlmata nohu tekkimist ja silmade turset. Nahk võib hapnikupuuduse tõttu olla ka tsüanootiline.
Hingamisteede sümptomid, mis võivad esineda, on õhupuudus, vilistav hingamine või striidor. Vilistav hingamine on tavaliselt põhjustatud bronhospasmist, samas kui striidor on põhjustatud ülemiste hingamisteede tursest. Samuti võib esineda hääle kähedust, valu neelamisel või köha.
Vererõhu langus või šokk (kas vaskulaarne või kardiogeenne) võib põhjustada pearinglust või teadvusekaotust. Harva on väga madal vererõhk ainsaks anafülaksia sümptomiks. Esineb tahhükardiat, südame rütmihäireid või rasket bradükardiat.
▲# Kuni 30% võib esineda seedetrakti sümptomeid, nagu näiteks suu sügelus või kihelus, kerget huulte turset, Iiveldust või oksendamist või kerget kõhuvalu.
Tavalisteks põhjusteks on allergia putukahammustused ja -nõelamised, toiduallergia – sealhulgas maapähklid, sarapuupähklid, piim, kala, karbid, munad ja mõned värsked puuviljad või kuivatatud puuviljad; allergia ravimite suhtes, sealhulgas mõned antibiootikumid ja mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (MSPVA-d), nagu aspiriin; allergia üldanesteesias kasutatavate ravimite vastu, allergia kontrastainete suhtes (ained, mida kasutatakse piltdiagnostikas). Toit on lastel ja noorukitel kõige levinum vallandaja, samas kui ravimid ning putukahammustused ja nõelamised on tavalisemad täiskasvanutel.<ref>{{Netiviide|url=https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/29732976/|pealkiri=Anaphylaxis in Children: Epidemiology, Risk Factors and Management}}</ref> Vähem levinud põhjused on füüsikalised tegurid ja bioloogilised tegurid, nagu sperma, lateks, hormonaalsed muutused, toidu lisaained ja värvained ning lokaalsed ravimid. Füüsilised tegurid, nagu treening (tuntud kui treeningust põhjustatud anafülaksia) või temperatuur (kas kuum või külm), võivad samuti toimida vallandajatena nende otsese mõju kaudu nuumrakkudele. Umbes 32–50% juhtudest jääb põhjus teadmata ning seda nimetatakse idiopaatiliseks anafülaksiaks.<ref>{{Netiviide|url=https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/31466687/|pealkiri=Anaphylaxis in Children and Adolescents}}</ref>
Anafülaksia on väga tõenäoline, kui üks järgmistest kolmest kriteeriumist on täidetud:
39. rida ⟶ 40. rida:
#* Täiskasvanud: süstoolne vererõhk < 90 mmHg või > 30% langus võrreldes algväärtusega.
Anafülaksia on meditsiiniline hädaolukord, mis võib nõuda selliseid elustamismeetmeid, nagu juhitavale hindamisele viimine, lisahapniku andmine, suures koguses intravenoossete vedelike manustamine ja hoolikas jälgimine. Hädaolukorra lahendamisel võib abi olla ka passiivsest jalgade tõstmisest. Adrenaliini manustamine on valikravim koos antihistamiinikumide ja steroididega (nt deksametasooniga). On soovitatav haiglasisene vaatlusperiood 2–24 tundi või kuni patsient on normaliseerunud.<ref>{{Netiviide|url=https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/32880997/|pealkiri=Diagnosing, managing and preventing anaphylaxis: Systematic review}}</ref>
| |||