Asesõna: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Robot: parandatud artikli osade järjekorda |
P Jagunemine > liigitus |
||
1. rida:
'''Asesõna''' ehk '''pronoomen''' osutab [[olend]]eile, [[ese]]meile, [[nähtus]]tele, nende [[tunnus]]tele või [[hulk|hulgale]], kuid ei nimeta neid otse, nii nagu muud [[käändsõna]]d. Konkreetse tähenduse saab selline sõna alles [[kontekst]]is. Tegemist on väga vana [[sõnaliik|sõnaliigiga]], mis on olemas olnud juba [[uurali algkeel]]es. <ref name="Sõnaliigi õppevahend">Sõnaliigi õppevahend, TÜ vormiõpetuse kursuse õppematerjal (kasutatud kirjandus "Kirjanduse" all)</ref>
==
1) prosubstantiivid: ''mina, sina, tema, igaüks, keegi'' (viitavad isikutele, esemetele, nähtustele);
2) proadjektiivid: ''oma, see, too, sama, selline, säärane'' (viitavad omadustele);
8. rida:
Selle sõnaliigi puhul on oluline sellesse kuuluvate üksuste tähenduslik abstraktsus.
Tähenduse järgi
1. Isikulised e personaalsed (''mina, sina, tema, meie, teie, nemad'') + nende lühikujud (''ma, sa, ta, me, te, nad'') – esindavad [[lause]]s kõneleja või kuulaja isikut või ka kõnesituatsioonivälist isikut märkivat [[substantiiv]]i;
2. Enesekohased e refleksiivsed (''enda, enese, iseenese, iseenda, omaenese, omaenda''). Enesekohaste asesõnadega seotud tegevus on suunatud tegijale enesele ja seotud tegevussituatsiooniga. Enesekohane asesõna laiendab [[verb]]i. Nt ''ta ostis '''omale''' saapad''.
| |||