Vikipeedia

Phil Ochs: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatus
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
PResümee puudub
viki + toim
 
1. rida:
{{Toimeta-muusika|aasta=2012}} {{Lisaviiteid|kuu=juuni|aasta=2019}}
{{vikinda}}{{keeletoimeta}}
[[File:20111015 174748 phil-ochs.jpg|thumb|Phil Ochs (1975)]]
'''Philip David Ochs''' ([[19. detsember]] [[1940]] [[El Paso]], [[Texas]] – [[9. aprill]] [[1976]] [[New York]]) oli Ameerika protestilaulja ja [[laulukirjutaja]].
 
Teda tunti temakui nutikusenutikat, põlgliku huumorihuumorit viljelevat, siira inimesearmastusesiirast, poliitilise aktiivsuseaktiivset, läbinägelikuläbinägelikku jainimest, kes kirjutas alternatiivseteomanäolisi laulusõnade ning meeldejäävaomas häälemeeldejäävat järgilauluhäält. Ta kirjutas 1960. aastatel sadu laule ja andis välja kaheksa [[Album|albumit]].
Ochs esines paljudel poliitilistel õhtutel, sealhulgas ka [[Vietnami sõda|Vietnami sõja]] vastastel ja kodanikuõiguste üritustel ning tudengiüritustel. Poliitiliselt kirjeldas Ochs ennast kui „vasakule kalduvat sotsiaaldemokraati“[[Sotsiaaldemokraatia|sotsiaaldemokraati]]“. 1968. aasta Demokraatliku Partei konventsiooni protestprotesti maha surumine Chicagos politsei poolt, mõjutas tugevalt Ochsi vaimset seisundit.
mõjutas tugevalt Ochsi vaimset seisundit.
 
Aastaid pärast edukaid kirjutisi 1960. aastatel hakkas Ochs muutuma vaimselt ebastabiilseks (1970). LõpuksOlles alistanud mitmeid probleeme nagu [[Bipolaarne häire|bipolaarse häire]] ja [[Alkoholism|alkoholismi]], võttis ta siiski 1976. aastal endalt elu.
kui ta oli alistanud mitmeid probleeme nagu bipolaarse häire ja alkoholismi, võttis ta endalt 1976. aastal elu.
Phil Ochise suuremad mõjutajad olid [[Woody Guthrie]], [[Pete Seeger|Peter Seegre]], [[Buddy Holly]], [[Elvis Presley]], [[Bob Gibson]], [[Faron Young]], [[Merle Haggard]], [[John Wayne]] ja [[John F. Kennedy|John F. Kennedy.]] Tema tuntumad laulud on "I Ain't Marching Anymore", "Changes", "Crucifixion", "Draft Dodger Rag", "Love Me I'm a Liberal", "Outside of a Small Circle of Friends", "Power and the Glory", "There but for Fortune" ja "The War Is Over".
"Outside of a Small Circle of Friends", "Power and the Glory", "There but for Fortune" ja "The War Is Over".
 
== Lapsepõlv ja noorus ==
Phil Ochs sündis [[El Paso|El Pasos]] [[Texas|Texases]]. Tema isa Jacob Ochs oli sündinud [[New York|New Yorgis]] 1910. aastal ja oli arst. Ning tema ema oliEma Gertrude Phin Ochs, kes oli sündinud [[Iirimaa|Iirimaal]]. Ochsi vanemad kohtusid ja abiellusid [[Edinburgh|Edinburghis]], kus Jack õppis arstiteadust. Pärast abiellumist kolisid nad elama Ameerika Ühendriikidesse.
 
Ochs kasvas koos vanema õe SoniagaSonia ja noorema venna Michaeliga. Ochside perekond kuulus keskklassi ja naadnad olid [[juudid]], kui mitte usklikud. Tema isa oli perest kaugel ningIsa viibis oma [[Depressioon|depressiooni]] pärasttõttu sageli haiglaravil. Jackning suri 1963. aastal saadud peaaju verejooksu.
 
Teismeeas tunnustati Ochsi kui andekat [[Klarnetist|klarnetimängijat]]. Ochs esitas koos orkestriga esinedes klassikalist muusikat, hakkasid rohkem paelus teda raadiost kuuldud muusika. Näiteks varase roki tähed Buddy Holly ja Elvis Presley ning ka kantrimuusikud Faron Young, [[Ernest Tubb]], [[Hank Williams]] ja [[Johnny Cash|Johnny Cashi]]. Ochis veetis hulgaliselt aega filme vaadates. Eriti meeldisid talle John Wayne ja [[Audie Murphy]]. Hiljem paelusid rohkem filmides mässuliste rolle mänginud [[Marlon Brando]] ja [[James Dean|James Deani]] vastu.
Teismeeas Ochs tunnustati Ochsi kui andekat klarneti mängijat. Hindamisel kirjutas üks muusika õpetaja: „ Sul on erakordne muusika tunne ja sa oskad seda kanda rikkalikult üle instrumenti.“ Tema musikaalsed oskused võimaldasid tal mängida klarnetit koos orkestriga.
Kuigi Ochs mängis klassikalist muusikat, hakkasid teda peagi huvitama ka raadiost kuuldud teised helid. Näiteks varase roki ikoonide Buddy Holly ja Elvis Presley ning ka kantrimuusika esitajate Faron Youngi, Ernest Tubbi, Hank Williamsi ja Johnny Cashi omad.
 
Aastatel 1956–1958 õppis Ochs naasisStauntoni Ohiosõjaväeakadeemias ülikooli[[Virginia|Virginias]], etseejärel Ohio õppidaülikoolis ajakirjandust. Ta hakkas ilmutamatundma huvi [[poliitika]] vastu, pöörateskeskendudes erilist huvieriliselt Kuuba revolutsioonile 1959.aastal. Ohios tutvus ta Jim Gloveriga, kaasõpilasega, kes oli pühendunud folkmuusikale. Glover tutvustas Ochsile Pete Seegeri, Woody Guthriei ja [[The Weavers|The Weaversi]] muusikat. Glover õpetas Ochsile kitarri mängukitarrimängu ning nadkoos arutasid poliitikavesteldi ülepoliitikast. Ochs hakkas kirjutama ajaleheajalehedesse artikleid, tihti radikaalsetel teemadel. Kui õpilasleht keeldus avaldamast mõnda tema radikaalsetradikaalseid artiklitkirjutisi, hakkaspani ta tegemaaluse oma enda ajalehteajalehele nimega The Word (Sõna). Tema kakskahe peamistsuurima huvikire, poliitika ja muusika, misliitekohaks liideti, hakkas Ochs tgemaoli poliitilisedpoliitilise sisuga laulelaulusõnad. Ochs ja Glover tegid dueti The Singing Socialists, mis nimetati hiljem ümberhilisema nimega The Sundowners, agamis duo lagunes koost juba enne esimest raha eest esinema hakkamist. Glover läks New Yorki,tegutses etvaid saadalühikest folklauljaksaega.▼
Ochis veetis samuti palju aega filme vaadates. Eriti meeldisid talle suurte ekraanide kangelased nagu John Wayne ja Audie Murphy. Hiljem tekkis tal rohkem huvi filmis olevate mässuliste Marlon Brando ja James Deani vastu.
 
Kui Ochsi vanemvanemad ja vend kolisid Columbuselt Clevlandi[[Cleveland|Clevelandi]], jahakkas Ochs hakkas rohkem aega seal veetma, esinedes professionaalselt kohalikus folkklubis "Farragher’s Back Room". Ta oli avaesineja muusikute suvel 1961. aastal. OchsSamal suvel tutvus Ochs Bob Gibsoniga, sellelkellest suvelsai jatema temast saimuusikaline mõjutaja Ochsi muusikale. Ochs jätkas õpinguid Ohios lõpu aastalpettus, kuid oli kibedalt pettunud, etkui teda ei määratud peatoimetajaks kolledži ajakirjas.ajakirja Ochs langes viimase semestri ajal koolis väljapeatoimetajaks ning eijättis lõpetanudkooli seda.lõpetamata Taja läks New Yorki, et saada folklauljaks. nagu Glovergi.▼
Aastatel 1956–1958 oli Ochs üliõpilane Stauntoni sõjaväeakadeemias Virginias. Kui ta selle lõpetas, läks ta tagasi Ohio ülikooli. Õnnetu pärast oma esimest semestrit, võttis ta puhkuse ja läks Floridasse. Kui Ochs oli Miamis ja alles 18-aastane, pandi ta pargipingil magamise eest kaheks nädalaks vangi. Seal ta otsustas saada ajakirjanikuks.
 
▲Ochs naasis Ohio ülikooli, et õppida ajakirjandust. Ta hakkas ilmutama huvi poliitika vastu, pöörates erilist huvi Kuuba revolutsioonile 1959.aastal. Ohios tutvus ta Jim Gloveriga, kaasõpilasega kes oli pühendunud folkmuusikale. Glover tutvustas Ochsile Pete Seegeri, Woody Guthriei ja The Weaversi muusikat. Glover õpetas Ochsile kitarri mängu ning nad arutasid poliitika üle. Ochs hakkas kirjutama ajalehe artikleid, tihti radikaalsetel teemadel. Kui õpilasleht keeldus avaldamast mõnda tema radikaalset artiklit, hakkas ta tegema oma enda ajalehte nimega The Word (Sõna). Tema kaks peamist huvi, poliitika ja muusika, mis liideti, hakkas Ochs tgema poliitilise sisuga laule. Ochs ja Glover tegid dueti The Singing Socialists, mis nimetati hiljem ümber nimega The Sundowners, aga duo lagunes koost juba enne esimest raha eest esinema hakkamist. Glover läks New Yorki, et saada folklauljaks.
 
▲Ochsi vanem ja vend kolisid Columbuselt Clevlandi ja Ochs hakkas rohkem aega seal veetma, esinedes professionaalselt kohalikus folkklubis "Farragher’s Back Room". Ta oli avaesineja muusikute suvel 1961. aastal. Ochs tutvus Bob Gibsoniga sellel suvel ja temast sai mõjutaja Ochsi muusikale. Ochs jätkas õpinguid Ohios lõpu aastal, kuid oli kibedalt pettunud, et teda ei määratud peatoimetajaks kolledži ajakirjas. Ochs langes viimase semestri ajal koolis välja ning ei lõpetanud seda. Ta läks New Yorki, et saada folklauljaks nagu Glovergi.
 
== 1962–1966 ==
 
Ochs jõudis New Yorki aastal 1962 ja hakkas esinema paljudes väikestes folk-ööklubides, muutudes varsti lahutamatuks osaks[[Greenwichi linnaosa|Greenwichi]] muusikaareenilmuusikamaailma lahutamatuks osaks. Ta oli oskusteta, aga kirglik laulja, kes kirjutas laule kindlatest asjadest: nagu sõda, kodanikuõigused ja muud teemadkodanikuõigused. Kui teised kirjeldasid teda kui „protestlauja“ eelistas Ochs, et teda kutsutaks „päevakajaliseks lauljaks“.
 
Ochs kirjeldas end kui „laulvat ajakirjanikku“, öeldes, et kirjutas oma laulud juttudest, mis olid Newsweekis. 1963. aasta suveks oli ta hästi tuntud folklaulja ning teda kutsuti lauma Newporti folkfestivalile, kus ta esitas laulu „Too Many Martyrs“, „Talking Birmingham Jam“ ja „Power and the Glory“ – tema patriootiline laul, mis pani publiku jalgadel seisma. Teised esinejad 1963. aasta folkfestivalil olid Peter, Paul and Mary, Joan Baez, Bob Dylan ja Tom Paxton. Ochsi naasmisel 1964.aastal, esitas ta laulu „Draft Dodger Rag“ ja ka teisi laule, mida kiideti palju. Aga teda ei kutsutud esinema 1965 aasta festivalile kus Dylan esines lauluga „Maggie’s Farm“ koos elektrikitarriga. Kuigi paljud olid vastu Dylani folkmuusikauuendusele, oli Ochs sellest haaratud ja imetles Dylani julgust folgi loomisel.▼
 
▲Ochs kirjeldas end kui „laulvat ajakirjanikku“, öeldes,kes etlaulis kirjutas oma laulud juttudestsellest, mismida olidkirjutati [[Newsweek|Newsweekis]]. 1963. aasta suveks oli tajuba hästiüsna tuntud folklaulja ning teda kutsuti lauma [[Newport|Newporti]] folkfestivalile, kus ta esitas laululood „Too Many Martyrs“, „Talking Birmingham Jam“ ja „Power and the Glory“ – tema patriootiline laul, mis pani publiku jalgadel seisma. Teised esinejadKoos 1963.temaga aastaesinesid folkfestivalil olidfestivalil [[Peter, Paul and Mary]], [[Joan Baez]], Bob Dylan ja [[Tom Paxton]]. Ochsi naasmisel 1964.aastal, esitaskirjutas ta laulu „Draft Dodger Rag“ ja ka teisi laule, mida kiideti palju. Aga teda ei kutsutud esinema 1965. aasta festivalile, kus Dylan esines lauluga „Maggie’s Farm“ kooskasutades elektrikitarrigaelektrikitarri, teda esinema ei kutsutud. Kuigi paljud olid vastu Dylani folkmuusikauuenduseleuuendusele, oli Ochs sellest haaratud ja imetles Dylani julgust. folgi loomisel.
1963. aasta ajal Ochs esines New Yorgis Carnegie hoones ja raekojas. Oma esimese soolo tegigi ta Carnegie Hallis 1966.aastal. Kogu oma karjääri aja esines Ochs mitmetes erinevates kohtades, sealhulgas kodanikuõiguste kogunemistel, sõjavastastel demonstratsioonidel ja kontserdisaalides.▼
 
▲1963. aasta ajal Ochs esines New Yorgis Carnegie hoones ja raekojas. Oma esimese soolosoolokontserdi tegigiandis taOchs [[Carnegie Hall|Carnegie Hallis]] 1966. aastal. Kogu oma karjääri aja esines Ochs mitmetes erinevates kohtades, sealhulgas kodanikuõiguste kogunemistel, sõjavastastel demonstratsioonidel ja kontserdisaalides.
Ochs aitas kaasa paljude laulude ja artiklitega Broadside ajakirjale. Oma kolm esimest albumit lindistas ta Elektra Recordsis: All the News That’s Fit to Sing (1964), I Ain’t Marching Anymore (1965) ja Phil Ochs in Concert (1996). Kriitikud kirjutasid, et ika album oli parem kui eelmine ja fännid nõustusid. Albumite müük tõusis iga uue väljatulemisega. Kõigil nendel albumitel mängis ta ainult akustilise kitarriga. Albumid sisaldasid Ochsi tuntumaid aktuaalseid laule, näiteks „Too Many Martyrs“, „ I Ain’t Marching Anymore“ ja „Draft Dodger Rag“ ning sellised vanemat sorti luuletuste muusikalised esitused nagu „The Highwayman“ (Alfred Noyesi luuletus) ja „The Bells“ (Edgar Allan Poe luuletus). Album "Phil Ochs in Concert" sisaldas ka mõnda ballaadi, näiteks „Changes“ ja „When I’m Gone“.▼
 
▲Ochs aitastegi kaasakaastööd paljude laulude ja artiklitegaajakirjale [[Broadside ajakirjale]]. Oma kolm esimest albumit lindistassalvestas ta Elektra Recordsis: All the News That’s Fit to Sing (1964), I Ain’t Marching Anymore (1965) ja Phil Ochs in Concert (1996). KriitikudKriitikute kirjutasid,meelest etoli ikaiga albumuus olialbum parem kui eelmine ja fännid nõustusid. Albumite müük tõusis iga uue väljatulemisega. Kõigil nendel albumitel mängis ta ainult akustiliseakustilist kitarrigakitarri. Albumid sisaldasid Ochsi tuntumaid aktuaalseidpäevapoliitilisi laule, näiteks „Too Many Martyrs“, „ I Ain’t Marching Anymore“ ja „Draft Dodger Rag“ ning sellised vanemat sorti luuletusteluulepõhiseid muusikalisedmuusikalisi esitusedesitusi nagu „The Highwayman“ (Alfred Noyesi luuletus) ja „The Bells“ ([[Edgar Allan Poe]] luuletus). Album "Phil Ochs in Concert" sisaldas ka mõndapaari [[Ballaad|ballaadi]], näiteks „Changes“ ja „When I’m Gone“.
Varajastel perioodidel Ochsi ja Dylani vahel oli sõbralik rivaalitsemine. Dylan ütles Ochsi kohta: „ Ma lihtsalt ei suuda Philiga sammu pidada. Ta läheb aina paremaks ja paremaks.“ Ükskord, kui Ochs kritiseeris Dylani ühte laulu, viskas Dylan ta limusiinist välja, öeldes talle: „Sa ei ole folklaulja. Sa oled ajakirjanik.“
 
== Isiklikku ==
Aastal 1962 abiellus Ochs Alice Skinneriga, kes oli rase ja ootas Philinende tütart Meeganit. Raekoja tseremoonailIsameheks oli Jim Glover parimja isamees japruutneitsiks Jean Ray nagu pruutneitsi. Tunnistajaks oli Dylani kunagine tüdruksõber Suze Rotolo. Phil ja Alice läksid lahku 1965. aastal, kuid nad ei lahutanud.
 
Nagu paljud inimesed sellel ajal, imetles ka Ochs John F. Kennedyt, kuigi ta ei nõustunud presidendi poliitiliste küsimustega. Kui Kennedy 22. novembril 1965 mõrvati, Ochs nuttis. Ta ütles oma naisele, et tundis, et ta oleks sel ööl nagu surema hakanud. See oli ainus kord, kui ta oli Ochsi kunagi nutmas näinud. Sel ajal oli Ochsi mänendžer Albert Grossman.
 
Ochs kirjutas uusi laule hämmastavas tempos. Mõningaid sel ajal kirjutatud laule ei antud siis välja, vaid pandi hilisematele albumitele.
 
{{JÄRJESTA:Ochs, Phil}}
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Phil_Ochs"