[[Pappos Aleksandriast]] (ca 300 pKr), tuntud [[kreeka]] [[matemaatik]] kirjutab oma "Synagoge’sSynagoges" teadusharust, mis tõlkes tähendab ka "analüüsi aardeid" või "ülesannete lahendamise kunsti" või koguni "heuristikat", milles õpetab analüüsi ja sünteesi võtteid. Pappos kirjutab, et [[analüüs]]i puhul lähtume sellest, mida nõutakse, me võtame selle antuna, teeme sellest järeldusi, järeldustest jälle järeldusi kuni jõuame punkti, mida saab kasutada sünteesi lähtekohana. [[Analüüs]]i nimetatakse ka "tagasisuunas lahenduseks" ehk "regressiivseks aruteluks". On olemas kahte liiki analüüsi: üks on "tõestusülesannete" analüüs, mille eesmärgiks on tõeste teoreemide kindlakstegemine, teine on "leidmisülesannete" analüüs ja selle eesmärgiks on otsitava leidmine. ''[[Süntees]]i'' puhul muudame selle protsessi suunda ning alustame punktist, milleni me analüüsi lõpptulemusena jõudsime, sellest, mida me kas teame või võime tunnistada tõeks. Sellest tuletame temale analüüsi käigus eelnenud järelduse ja jätkame tuletamist seni, kuni analüüsi samme tagurpidi korrates jõuame lõpuks selleni, mida nõutakse. [[Süntees]]i nimetatakse ka "konstruktiivseks lahendamiseks" ehk "progressiivseks aruteluks"
[[René Descartes]] ([[1596]]–[[1650]]) kavatses välja töötada ülesannete lahendamise universaalse meetodi, kuid tema "Mõistuse suunamise reeglid" jäid lõpetamata. Selle katkendid leiti tema käsikirjade hulgast ja need sisaldavad rohkem ja huvitavamaid materjale ülesannete lahendamise kohta kui tema põhiteos.<ref name="Jy5mf" /> Descartes pidas väga oluliseks ''[[intuitsioon]]i''.
