Aatomorbitaal: erinevus redaktsioonide vahel

Idee, et elektronid liiguvad orbiidilaadsetel [[trajektoor]]idel aatomi sees, pakuti esmakordselt välja aastal 1904. Aastatel 1913–1926 arvati, et elektronid aatomis liiguvad ümber [[aatomituum|tuuma]] nagu [[planeet|planeedid]] ümber [[päike]]se. Püüd selgitada elektronide käitumist nende "orbiidil" suunas teadlasi [[kvantmehaanika]] seaduspärasuste avastamisele. Kvantmehaanika ennustuste järgi saavad mikroskoopiliste objektide puhul oluliseks [[mateeria]] lainelised omadused, mille tulemusena on elektron aatomituuma ümber "laiali määritud", st sel puudub selge trajektoor. Seetõttu kasutatakse elektronide jaoks sõna ''orbiit'' asemel sõna ''orbitaal'', vihjates selle väiksemale määratusele ja arvestades elektroni lainelist omadust.

 

Kõik orbitaalid ei ole ühesuguse kujuga. s-orbitaal on sfäärilise kujuga, p-orbitaalil on kaks paisu teine teisel pool tuuma, d-orbitaalil on enamasti neli paisu, mille keskel paikneb tuum ja f-orbitaali korral on paisude paiknemine veel keerulisem. Orbitaalide (alamkihtide) nimed (s, p, d, f, g, ...) on saadud nende [[aatomspekter|spektrijoontest]]: '''''s'''harp'' (terav), '''''p'''rincipal'' (põhiline), '''''d'''iffuse'' (hajunud), ja '''''f'''undamental'' (fundamentaalne) ning üks ülejäänud (g) ja järgmised hüpoteetilised orbitaalid (i,j jne.) on juba nimetatud tähestiku järjekorras. Mõnikord on kasutatud ka [[mnemoonik]]uid '''s'''fääriline ja '''p'''erifeerne.