Muusika: erinevus redaktsioonide vahel

{{keeletoimeta}}{{allikad}}

'''Muusika''' ([[vanakreeka keel|vanakreeka]] sõnast ''μουσική'' (''τέχνη'') 'muusade kunst' [[ladina keel|ladinakeelse]] sõna (''ars'') ''musica'' kaudu) ehk '''helikunst''' ([[saksa keel]]es ''Tonkunst'') on üks [[kaunid kunstid|kaunitest kunstidest]], mille [[materjal]]iks võivad olla [[heli]]d: [[muusikaline heli|muusikalised helid]], [[müra]]d ja [[konkreetne muusika|konkreetse loodus- või inimkeskkonna helid]].

Sõna "muusika" on jõudnud eesti keelde ladinakeelse väljendi ''(ars) musica'' vahendusel,. misSee on tõlge vanakreekakeelsest väljendist ''μουσική'' (''τέχνη)'') (''mousikē'' (''technē)'')‚ ladina keeles ''(ars) musica'', 'muusade kunst').

Omadussõna ''μουσική'' (''mousikē'') on naissooline vorm sõnast ''μουσικός'' (''mousikos'', 'muusadele omane', 'muusaline', 'haritud') ning on tuletis sõnast ''μου̃σα'' (''moũsa'', 'muusa', laulmise ja poeesia jumalanna, metafoorina 'laul, muusika, poeesia').

Sõna ''μουσική'' (''mousikē'') esineb vormis ''μουσικᾶς'' (''mousikas'') teadaolevalt esimest korda muusikalises tähenduses [[476 eKr|476. aastal enne Kristust]] [[Pindaros]]e esimeses "Olümpia oodis" .[http://www.perseus.tufts.edu/hopper/text.jsp?doc=Perseus%3Atext%3A1999.01.0161%3Abook%3DO.%3Apoem%3D1].

Nimisõnana esinevadesinesid ''μουσική'' ja ''musica'' alguses eelkõige muusikateoreetilistes tekstides.

Sõna '"muusika'" on erineval kujul võetud üle peaaegu kõigisse Euroopa keeltesse ning ka araabia keelde. Vaid näiteks tšehhi ja slovaki keeles on muusika tähenduses kasutusel sõna ''hudba''.

Küsimusele, mis on muusika, on püütud läbi Euroopa kultuuri ajaloo anda erinevaid vastuseid. Hoolimata püüdlustest muusikat üldiselt ja põhjalikult määratleda, puudub tänaseni ühene muusika definitsioon tänapäevani. Tihti on defineeritud vaid muusika eri aspekte: muusika kui ratsionaalne, arvudelearvudel põhinev teadus, muusika kui tunnetel põhinev kunst, muusika kui apolloonilise või dionüüsilise alge sümbioos, muusika kui puhas teooria või puhas praktika.

Antiigi muusikakirjanduses leidub erinevaid muusika määratlusimuusikamääratlusi, millest kaks on eriti olulised. 2. sajandil püüdis [[Ptolemaios]] teoses "Harmonica" leida keskteed [[Aristoksenos]]e ja [[Eukleides]]e seisukohtadeseisukoha vahel. Ta kirjeldas muusikat kui "võimet kogeda kõrgete ja madalate helide erinevusi". [[Aristeides Quintilianus]] seevastu määratlebmääratles muusika "teadusena melosestmeelosest ja sellest, mis melosemeelose juurde kuulub". Ptolemaiose definitsiooni tsiteeris sõna-sõnalt [[Porphyrios]] ning [[Aristoteles]]e oma [[Iulius Pollux]] ningja [[Michael Psellos]]. Antiikaja määratlused langevad kokku selles osas, et muusika materjaliksmaterjal on heliread, mis annavad muusikale selle põhiolemuse.

Kaks hilisantiigi muusikamääratlustmuusika määratlust annavad muusikale uusi tähendusi. [[Hippo Augustinus]] sedastabsedastas oma varases kirjutises "[[De musica]]": ''Musica est scientia bene modulandi'' ('muusika"Muusika on kunst püsida taktis'"). Tekstis "De institutione musica" tuginebtugines [[Boëthius]] Ptolemaiosele: ''Musica est facultas differentias acutorum et gravium sonorum sensu ac ratione perpendens'' ("Muusika on võime kogeda kõrgete ja madalate helide erinevusi neid meelte ja vaimuga mõõtes"). Augustinuse definitsiooni võtsid sõna-sõnalt üle [[Pietro Cerone]] ja [[Athanasius Kircher]], ning Boëthiuse oma [[Praha Hieronymus]], [[Franchinus Gaffurius]], [[Gregor Reisch]] ja [[Glareanus]]. Siis määratleti muusikat esimest korda ka akustilise nähtusena, millest on võimalik nii mõistusega aru saada kuija kamida saab meeltega tajuda.

[[Cassiodorus]], kes seoseslõi seitsme [[Vabad kunstid|vaba kunsti]] mõiste kasutuselevõtuga lõikasutuselevõtul seose antiik- ja keskaja teaduse vahel, defineeris muusikat kui "õpetust, mis avaldub arvudes" (''disciplina, quae de numeris loquitur''). Sellist loogilis-ratsionaalset arusaama jagasid ka [[Alkuinus]] ja [[Rabanus Maurus]]. [[Sevilla Isidor]] leidis, et "muusika koosneb kõlava rütmi ja laulmise kogemusest" (''Musica est peritia modulationis sono cantique consistens''). Kõlale ja meeltele orienteeritud arvamust jagasid ka [[Dominicus Gundisalvi]], [[Robert Kilwardby]], [[Bartholomaeus Anglicus]], [[Walter Odington]] ja [[Johannes Tinctoris]].<ref name="kdD5C" />

*''musica humana'' – inimeste muusika, mis vastab inimese keha ja [[hing]]e proportsioonidele. Hing seoti sfääride harmooniaga ja tal usuti olevat muusikaline korraldus. Ka sellel astmel on tegemisttegu sümboolse, mitte reaalse muusikaga, kuigi kõne alla tuleb ka inimese mõjutatavus muusikast.

Muusika olemuse [[Teoloogia|teoloogiline]] seletus sai alguse [[Augustinus|Augustinusest]]elt, kes hilisantiigi filosoofina ja varakristliku teoloogina lõi [[euroopa muusika]] jaoks väga elujõulise sünteesi uuspütagoorlaste ja uusplatoonikute tunnetusõpetusest ning kristlikust usuõpetusest. Ta võrdles muusikat ühtviisi nii pütaagorliku "kehatu arvuga" kui ka surematu hingega.<ref name="L6aEa" />

[[Augustinus]]e muusika mõiste määratlus muutus keskajal eelkõige tänu [[Cluny Odo]] traktaadile "Dialogus de musica", keskus laiendaslaiendati seda teoloogiliste komponentidega, milles oli kesksel kohal oli arusaam musitseerimisest kui hääle ja vaimu ühtsusest (''concordia vocis et mentis''). Selle mõtte võttis üle ka [[Philippe de Vitry]]. ÜksÜhe anonüümneanonüümse keskaegnekeskaegse käsitluskäsitluse räägibjärgi muusikaston kuimuusika "õige laulmise teadusest"teadus (''Musica est scientia veraciter canendi''), mis tähendas, et laulja teoreetilistest teadmistest või praktilistest oskustest tähtsam on siirus. Seda seisukohta kordasid ka [[Johannes de Muris]] ja [[Fulda Adam]].<ref name="MGG1198" />

15. ja 16. sajandil käibisid üldiselt Augustinuse ja Boëthiuse muusikamääratlused. ParalleelseltSamal ajal nendega muutus järjest populaarsemaks muusikapraktikale tuginev arusaam, et "muusika on kunst õigesti laulda" (''Musica est ars recte canendi'') („Musik"Musik ist die Kunst, richtig zu singen“singen"), kusjuures palju kasutati sõnu ''debite'' ('kohane', 'vääriline'), ''perite'' ('kogenud', 'asjatundlik'), ''certe'' ('kindel', 'usaldusväärne') või ''rite'' ('kommetele vastav'). Neist sõnadest lähtuvat muusika määratlustmuusikamääratlust kohtab [[Johann Spangenberg]]i, [[Heinrich Faber]]i, [[Martin Agricola]], [[Lucas Lossius]]e, [[Adam Gumpeltzhaimer]]i ja [[Bartholomäus Gesius]]e puhul, kelle muusikateoreetilised mõtted andsid kuni 17. sajandini suuna ladina koolide õpetusele, kus oli esiplaanil laulmine. Saksakeelse juhtlausena "Muusika on õige laulmise kunst" (''Musik ist die rechte Singekunst'') tsiteeris seda [[Daniel Friderici]] oma tekstis "Musica Figuralis" (1619).<ref name="MGG1198" />

18. sajandi [[ratsionalism]] ilmnebilmnes ka [[Gottfried Wilhelm Leibniz]]i muusikamääratluses: "Muusika on oma suurusest mitteteadliku vaimu salajane arvutuskunst" (''Musica est exercitium arithmeticae occultum nescientis se numerare animi'', ''Musik ist eine verborgene Rechenkunst des seines Zählens unbewussten Geistes''). Nagu ka antiikaja muusikadefinitsioonides, nii kakerkis baroki ajal kerkib esile teadusõpetuse ja kunstipraktika dialektiline suhe ning koos sellega muusika topeltfunktsioon.<ref name="MGG1198" /> Samas võtmes rõhutas [[Johann Mattheson]] oma raamatus "Täiuslik kapellmeister" (''Der vollkommene Capellmeister'', 1739): "Muusika on teadus ja kunst oskuslikke ja meeldivaid kõlasid targalt seada, omavahel õigesti ühendada ning armsalt kuuldavale tuua, et nende iluhelide läbikaudu võiksid edeneda Jumala au ja kõik voorused edeneda võiksid (''Musica ist eine Wissenschaft und Kunst, geschickte und angenehme Klänge klüglich zu stellen, richtig an einander zu fügen, und lieblich heraus zu bringen, damit durch ihren Wollaut Gottes Ehre und alle Tugenden befördert werden'').<ref name="lIVie" />

Olulise erinevuse pakubpakkus raamatus "Kriitiline muusik Spree ääres" ("Der critische Musicus an der Spree", 1750) välja [[Friedrich Wilhelm Marpurg]]: "sõna "muusika" tähendab nii helide teadust kui ka kunsti; ta on teadus, kunasest tema reeglid viitavad teatudkindlatele põhialustele, ning kunst, kuna neid reegleid tegelikkusesrakendatakse ka rakendataksetegelikult" (''„DasDas Wort Musik bezeichnet die Wissenschaft oder die Kunst der Töne; sie ist eine Wissenschaft, insofern ihre Regeln aus gewissen Gründen erwiesen werden können, eine Kunst, insofern die erwiesenen Regeln zur Wirklichkeit gebracht werden können'').<ref name="MGG1198" /> Ja isegiIsegi muudes selle aja definitsioonides, miskus kirjeldasidkirjeldati muusikat läbi heakõlalisuse ja ilu kaudu, oli siiski selgelt äratuntav ka ajastu ratsionaalne vaim. Näiteks [[Leonhard Euler]] formuleeris 1739. aastal: "Muusika on teadus ühendada erinevaideri helisid nii, et nad kuulates pakuvad kuulates armsa harmoonia (''Musica est scientia varios sonos ita conjungendi, ut auditui gratam exhibeant harmoniam'').<ref name="DB5Pa" />.

18. sajandi lõpuslõpust alates Viini klassikalisest koolkonnast ja [[Prantsuse revolutsioon]]i eelõhtul sai seni ratsionalistlik muusikamõiste endale diametraalselt vastupidise tahu subjektivistliku, puhtalt tunnetele rõhuva määratluse näol. Kui seni olid muusikat määratlenud põhiliselt muusikud ise, heliloojad või teoreetikud, siis nüüd pakkusid romantistliku kunstide ühtsuse esteetika perspektiivist välja poeedid [[Wilhelm Heinse]], [[Novalis]], [[Wilhelm Heinrich Wackenroder]] ja [[Jean Paul]] välja uue määratluse romantistliku kunsti ühtsuse esteetika perspektiivist. Nende muusikamääratluste puhul olid esiplaanil isiklikud läbielamised, tunded ja aistingud.<ref name="MGG1198" />

Nii formuleeris [[Johann Georg Sulzer]]: "Muusika on helide järgnevus, mis sünnib kirglikest tunnetest neid seejärel kirjeldades" (''Musik ist eine Folge von Tönen, die aus leidenschaftlicher Empfindung entstehen und sie folglich schildern''). Otsekui kogu sajandi mudelina kõlavad [[Heinrich Christoph Koch]]i sõnad: "Muusika on kunst väljendada helide abil tundeid (''Musik ist die Kunst, durch Töne Empfindungen auszudrücken''). Sama leidub veidi muudetud kujul [[Gottfried Weber]]ist [[Arrey von Dommer]]ini. Rahvalik seisukoht, et "muusika on tunnete keel", on üldlevinud tänapäevani. Samal arvamusel olid ka ajaloolise muusikateaduse rajaja [[Johann Nikolaus Forkel]] ning heliloojad [[Carl Maria von Weber]], [[Anton Friedrich Justus Thibaut]] ja [[Richard Wagner]].

Hämmastavaks kujunes saksa idealismi ja irratsionalismi üleminekuperioodüleminek, kui muusika ülendati metafüüsilisse ja transtsendentaalsesse sfääri. Nii nimetas [[Johann Gottfried Herder]] muusikat "nähtamatu ilmutuseks" (''Offenbarung des Unsichtbaren'') ning [[Friedrich Wilhelm Joseph Schelling]]i jaoks polnud see "muu, kui tajutava universumi enda ülevõetud rütm ja harmoonia" (''nichts anderes als der vernommene Rhythmus und die Harmonie des sichtbaren Universums selbst'').<ref name="MGG1199" /> Lõpuks piiritles [[Arthur Schopenhauer]] piiritles oma peateoses "Maailm kui tahe ja ettekujutus" ("Die Welt als Wille und Vorstellung", 1819) keskse seisukoha: (''Die Musik ist also keineswegs, gleich den anderen Künsten, das Abbild der [[Idee]]n; sondern Abbild des Willens selbst, dessen Objektivität auch die Ideen sind: deshalb eben ist die Wirkung der Musik so sehr viel mächtiger und eindringlicher als die der anderen Künste: denn diese reden nur vom [[Höhlengleichnis|Schatten]], sie aber vom [[Wesen (Philosophie)|Wesen]]'')''.<ref name="HIkeS" />.''

Samas ei saa seda seisukohta pidada absoluutseks, sest ka 19. sajandil säilisid ratsionalistliku muusikamõtlemise järelkajad. Juba 1826. aastal nimetas [[Hans Georg Nägeli]] muusikat "helide ja heliridade liikuvaks mänguks" (''bewegliches Spiel von Tönen und Tonreihen'').<ref name="MGG1199" /> [[Eduard Hanslick]] leidis 1854. aastal oma muusikaesteetikaalasesmuusikaesteetika peateoses "Muusikalisest ilusast" ("Vom Musikalisch-Schönen") oma lühikeses formuleeringus, et muusika sisukssisu ja objektiksobjekt on vaid "helisedes liikuvad vormid" (''tönend bewegte Formen'').<ref name="HL2ol" />

19. sajandi ideedest on mõjutatud veel näiteks [[Ernst Kurth]]i pöördumine muusika irratsionaalsete jõudude poole oma hilises teoses "Romantiline harmoonia ja selle kriis Wagneri "Tristanis"" ("Romantische Harmonik und ihre Krise in Wagners "Tristan", 1920): (''Musik ist emporgeschleuderte Ausstrahlung weitaus mächtigerer Urvorgänge, deren Kräfte im Unhörbaren kreisen. Was man gemeinhin als Musik bezeichnet, ist in Wirklichkeit nur ihr Ausklingen. Musik ist eine Naturgewalt in uns, eine Dynamik von Willensregungen.''). Samuti põhines [[Hans Pfitzner]]i muusikaline mõtlemine 1926. aastal veel täielikult hilisromantismi vaimsusel, eelkõige Schopenhaueri vaadetel: (''Musik [ist] das Abbild des Ansich der Welt, also des Willens, indem sie dessen innerste Regungen wiedergibt.'').

Modernismi stiilipluralismi tingimustes ei leiduleidunud üldiselt enam väljaütlemisi muusika olemuse kohta, kunasest heliloojad otsustavadotsustasid isiklikult oma esteetiliste arusaamade üle. Siiski määratlevadmääratlesid nad muusika definitsiooni omaenda heliloomingu abil.<ref name="MGG1199" /> [[Arnold Schönberg]] tugines oma "Harmooniaõpetuses" ("Harmonielehre", 1913) antiiksele ideele mimeetilisest kunstist, andes sellele siiski kõrgeima ja äärmuslikema hingestatuse staatuse: (''Kunst ist auf der untersten Stufe einfache Naturnachahmung. Aber bald ist sie Naturnachahmung im erweiterten Sinne des Begriffs, also nicht bloß Nachahmung der äußeren, sondern auch der inneren Natur. Mit anderen Worten: sie stellt dann nicht bloß Gegenstände oder Anlässe dar, die Eindruck machen, sondern vor allem diese Eindrücke selbst. Auf ihrer höchsten Stufe befaßt sich die Kunst ausschließlich mit der Wiedergabe der inneren Natur. Nur die Nachahmung der Eindrücke, die nun durch Assoziation untereinander und mit anderen Sinneseindrücken Verbindungen zu neuen Komplexen, zu neuen Bewegungen eingegangen sind, ist ihr Zweck.'').<ref name="Tg7i6" />

Samas [[Igor Stravinski]] eitas kategooriliselt muusika väljendusvõimet. Tema [[neoklassitsistlik]] muusika definitsioon seostub keskaegse ettekujutusega muusikast kui maailmakorralduse printsiibist: (''Denn ich bin der Ansicht, daß die Musik ihrem Wesen nach unfähig ist, irgendetwas ‚auszudrücken’, was es auch sein möge: ein Gefühl, eine Haltung, einen psychologischen Zustand, ein Naturphänomen oder was sonst. Der ‚Ausdruck’ ist nie eine immanente Eigenschaft der Musik gewesen, und auf keine Weise ist ihre Daseinsberechtigung vom ‚Ausdruck’ abhängig. Wenn, wie es fast immer der Fall ist, die Musik etwas auszudrücken scheint, so ist dies Illusion und nicht Wirklichkeit. (…) Das Phänomen der Musik ist zu dem einzigen Zweck gegeben, eine Ordnung zwischen den Dingen herzustellen und hierbei vor allem eine Ordnung zu setzen zwischen dem Menschen und der Zeit.'').<ref name="pe7MX" />

Pärast 1945. aastat leiableidus harva muusika üldisi määratlusi. Ühest küljest olid muusika määratlemise püüdlused juba uusajast peale peaaegu eranditult seotud kunstmuusikaga janing välistasid meelelahutusmuusikat – tantsu- ja salongimuusikat, operetti ja muusikali, džässi, pop- ja rokkmuusikat välistavad. Teisalt süvenebsüvenes trendsuund rääkida muusika määratlemisel vaid üksikutest heliloojatest või isegi vaid üksikutest teostest. Sellised määratlused põhinevadpõhinesid tihti transtsendentaalsuseletranstsendentaalsusel, näiteks [[Karlheinz Stockhausen]]i puhul. Tihti räägitakseräägiti ka näiteks teiste kunsti- või mõttevaldkondade mõjutustest ([[''happening''|''happening'']], [[fluksus]], [[zen]]), uutest vaimsetest ideaalidest kuni ümberdefineerimise, "mittemuusika" või ainult ettekujutatava muusikani, millest kirjutas [[John Cage]]: (''The music I prefer, even to my own or anybody elses’s, is what we are hearing if we are just quiet.'', ''Die Musik, die ich bevorzuge, meine eigene oder die Musik anderer, ist das, was wir hören, wenn wir einfach still sind.'').<ref name="tmZyN" />

==== Tänapäeva Läänelääne kultuur ====

Instrumentaalmuusika on tihti ”muusikam”"muusikam" kui vokaalmuusika. Näiteks tšehhikeelne muusikat tähistav sõna ''hudba'' tähendab eelkõige instrumentaalmuusikat ja alles seejärel vokaalmuusikat. Sõna ''muzika'' tähendab aga ainult instrumentaalmuusikat. Põhiterminoloogia võib hõlmata ka muusikalise maailma kontseptsiooni. OlulisemaksIseloomulik näiteksnäide on saksakeelsed sünonüümid ''Musik'' ja ''Tonkunst'', kus ''Musik'' on pigem üldmõiste. ''Tonkunst'' tähistab kitsamalt Läänelääne kunstmuusikat ja on saksakeelses erialases kirjanduses selgelt lahutatud levi-, rahva- või euroopavälisest muusikast. MõistedSõnad nagu '"rahvalik helikunst'" (''populäre Tonkunst'') või '"pärimushelikunst'" (''Tonkunst der Stämme'') ei ole eriti levinud, samal ajal kui muusikateaduslikus ja ilukirjanduses viidatakse sageli 'saksa' (''deutsche'') ja vahel ka 'itaalia helikunstile' (''italienische Tonkunst''). Harvem mainitakse 'inglaste helikunsti' (''die Tonkunst der Engländer'') või 'ameerika helikunsti' (''amerikanische Tonkunst''). Sõna "helikunst" kasutatakse seega nii kvaliteedi kui ka tuttavlikkuse määratlejana. Hollandi ''toonkunst'', mida kasutatakse 'kunstmuusika' tähenduses, on üldiselt vähem laialdaselt levinud.

Pütagoorlaste kontseptsioon muusikast käsitleb seda seostatuna "sfääride harmooniana": muusikaline harmoonia on seotud "sfääridevaheliste" matemaatiliste suhetega. Keskaja üks olulisemaidtähtsamaid kontseptsioone muusikast kui harmooniast kuulub BoethiuseleBoëthiusele, kes jaotabjaotas muusika kolme valdkonda: ''musica mundana'' ehk maailma ja universumi harmoonia, ''musica humana'' ehk inimese keha ja hinge harmoonia ning ''musica instrumentalis'' ehk muusikalised helid.

Jaapani õpetlase Shigeo Kishibe (1984) sõnul aktsepteeritakse jaapaniJaapani kultuuris euroopaEuroopa kultuuriruumis kasutatavat muusika laia definitsiooni, mille järgi on muusika nii Läänelääne muusika, traditsiooniline jaapani muusika kui ka muude ühiskondade ja kultuuride muusika. Samas puudub jaapani keeles täpne vaste Euroopa keeltes levinud sõnale "muusika". Jaapani muusikamõiste sisaldab ka muusika kitsamaid liigitusi stiilide ja žanrite, funktsiooni, instrumentatsiooni või muusika ettekandmise aja ja koha järgi. Paljud jaapani muusika teosed kuuluvad selgelt kas ''biwa'', koto, shakuhachi''shakuhach''<nowiki/>'i või shamiseni''shamisen''<nowiki/>'i stiili ning on funktsioonilt kas kontserdi-, tantsu-, teatri- või rahvamuusika. SarnaseltNagu Lääneka lääne muusikaga tehakse Jaapani muusikakultuuris selget vahet erinevateeri muusikanähtuste vahel selget vahet, mis väljendub terminoloogias ja notatsioonisüsteemides.

Hiina muusikakultuuris tähistatakse muusikat [[ideogramm]]iga ''yue'', mida hääldatakse [le] ning mis tähendab [[Ming Liang]]i (1985: 11) järgi ühtlasi naudingut ja õnne. See ideogramm tähistab erinevaideri kunstiliike: esituskunste, nagu muusikat ja tantsu, kirjandust, kauneid kunste, arhitektuuri ja isegi kokakunsti. Sellega sarnaneb Hiina käsitlus muusikast Euroopa kultuurile iseloomuliku muusika kui muusade valdkonnaga. Ka hiinaHiina muusikas tehakse selget vahet oma- ja võõramaise muusika vahel, eristades mitte ainult stiile, vaid ka kohti, kus muusika on sündinud. Hiinas tegutsevad heliloojad, kes kirjutavad läänelikku muusikat hiinapäraste sugemetega, puhtalt hiinaHiina muusikatraditsioonidest lähtuvat muusikat või ainult Läänelääne muusika [[kompositsioonitehnika]]id kasutavat muusikat.

Iraani muusikakultuuri mõistestik ja kontseptsioon esindabesindavad päris hästi ka teisi Kesk-Aasia islamikultuure. Sealne muusikakultuur erineb oluliseltmärkimisväärselt Läänelääne muusikast. Esmapilgul sarnaneb muusika mõiste Läänelääne muusika mõistega, mis jagab muusika ühelt poolt vokaal- ja instrumentaalmuusikaks, teisalt vaimulikuks ja ilmalikuks, samuti läbikomponeeritud ja improviseeritud muusikaks. SuureksSuur eripärakseripära on kahe kontrastse termini, ''musiqi'' ja ''khandan'', kasutamine. ''Musiqi'' tähistab laia muusikaspektrit, mis on võrreldav 'muusikaga'sõnaga Lääne"muusika" lääne kultuuri tähenduses, ent seda kasutatakse eelkõige instrumentaal- ja vähem vokaalmuusika tähenduses. Iraani ''musiqi'' tähistab eelkõige meetrilisi, läbikomponeeritud kõlasid. ''Khandan'' tähendab 'lugemist, retsiteerimist ja laulmist' janing seda kasutatakse mittemeetrilise, improviseeritud, vaimuliku ja laiemalt süvamuusika žanrite tähenduses (al-Faruqi, 1985).

Araabia- ja pärsiakeelsetes nii ajaloolistes kui ka tänapäeva autoriteetsetes traktaatides on sõnaga ''musiqi'' tähistatud muusika tihti kritiseeritud. Islami mõjudest lähtuvaltlähtudes eristatakse seda selgelt sõnaga ''khandan'' tähistatavast muusikast.

Lõuna-Aasia erinevate kultuuride arusaam muusikast ja selle terminoloogiast on erinev. Põhja-India kõrgkultuuri mõistesüsteem on sarnane Läänelääne ja [[Hiina]] omaga. [[Lewis Rowell]]i kohaselt (1992: 9–10) on sõnaga "muusika" võrdväärne ’sangita’''sangita'', mis varasematel aegadel ühendas muusikat ja tantsu (nagu ka hiina terminoloogias), kuid mis hiljem hakkas tähendama midagi sarnast ’muusikaga’muusikaga. Tänapäeva India rahvas kasutab seda sõna viidates "muusikale", kuid see viitabtähendab siiski rohkem [[klassikaline muusika|klassikalisele muusikaleklassikalist]] või kunstmuusikalekunstmuusikat. Sõna "''gita"'' või "''git"'' märgib kombinatsioonis teiste sõnadega erinevaideri muusika žanre, nagu näiteks ''filmi git'' ([[filmimuusika]] või filmilaulud) ja ''lok git'' (rahvalaulud). Keerukad [[taksonoomia]]d on india [[filosoofia]]le ja [[kosmoloogia]]le omased. Teoreetilises kirjanduses jagatakse india muusika, ''sangita'', kategooriatesse stilistiliste omaduste, instrumentide ja instrumendi tüüpide, religioossete seoste ning tantsu ja näitekunsti järgi; ning. mõisteMõiste ise on üks mõtte ja loomingu, nagu (rütm, emotsioonid ja rituaalid,) kategooriatest.

HausadelAmesi Nigeerias,ja vastavaltKingi Amesilejärgi ja Kingileon (1971), onhausadel Nigeerias muusika kohta eriti rikkalik sõnavara, kuid (lk.ei viii)ole puudub üks kindelkindlat sõna, tähistamaksmillega muusikat tähistada. Erinevate esinejate, esituse sisu ja konteksti kohta on hulgaliselt sõnu, kuid puudub sõna, mis tähendaks konkreetselt organiseeritud heli tekitamist. Ames ja King järeldavadjäreldasid, et lähima tähendusega sõnale "muusika" on lähima tähendusega ''rok'o'' (eriti, ‘paluv’'paluv'), kuid ka see ei kata kõike, jätteksjättes näiteks välja amatöörmuusika. ningSee peegeldab pigem sotsiaalseid hoiakuid muusiku kohta kui tema loomingut.

Paljudes Põhja-Ameerika indiaanlaste keeltes ei ole sõna, mis märgiks muusikat, küll aga on sõna, märkimaksmillega tähistada laulu,. ehkVõib-olla on see nii [[vokaalmuusika]] ülekaalu tõttu;, näiteks ka [[flööt|flöödimeloodiaid]] nimetatakse enamasti ‘lauludeks’lauludeks. MõnedesMõnes Ameerika indiaanlaste ühiskondadesühiskonnas (enamiku kultuuride kohta ei ole taolist kirjastatud informatsiooni) – on muusika mõiste ühtne, sarnanedes rohkem lääne kui Aafrika ja Kesk-Ida ühiskondade omaga. Näiteks võiksvõib tuua Mondana inimesed, keda nimetatakse ''blackfoot''<nowiki>'</nowiki>ideks ('mustjalad'). Nende traditsiooniline kultuur eristab inimpäritolu laule, nagu kõne, ja selliseid, millel on üleloomulikud allikad. Laulud ei olnud ainult verbaalse tähenduse edastajad, vaid need eksisteerisid meie maailmast väljaspool. Laulu ja kõne vahel puudusid vahe-astmedvaheastmed. Muusika oli iseloomulik inimestele;, loomad ei ‘laulnud’laulnud.

Etnomusikoloogilisest vaatenurgast on muusika olnud ja on jätkuvaltendiselt süsteem, mis peegeldab või taasloob sotsiaalset süsteemi, teatudkindlat kontseptuaalset ühiskonna ja kultuuri mikrokosmost. Laulud varieerusid olulisuse järgi, kuid kõik, erinevalt vormidest Iraanis, olid võrdselt ‘laulud’laulud. Tavapärane muusika sisaldas ka löökriistamängu, kuidkuigi ainulttermini trummi"laul" mängiminealla ei kuulukuulunud terminitrummi laul allamängimine. Lisaks on ''blackfoot''<nowiki>'</nowiki>ide keeles sõna ‘passkan’''passkan'', mis tähendab sündmusi, mis sisaldavad laulmist, ja tantsimist, janing tseremooniat – inglise keeles nimetatakse seda tavaliselt ‘tantsuks’tantsuks (''dance''), isegi kui tants ei ole kõige olulisemtähtsam komponent. UuridesNende müüte ja sõnastikke, uurides ei leia kindlat sõna muusika tähenduses, kuid on olemas vähem üldine ‘laul’"laul" ning üldisem ‘tantsu"tantsu-laulu-tseremoonia’tseremoonia". KüsitledesTavalist tavalist''blackfoot''<nowiki/>'i blackfoodi inimest,küsitledes ei selgunud konkreetseid definitsioone, kuid muusikaga seostati positiivseid väärtusi,. Samuti kinnitati, muusikaet tugevatmuusikal on seosttugev seos ''blackfoot''<nowiki>'</nowiki>ide kultuuriga ja selle kategooriatega, ning selle olulisust. Käitumise vaatlemisedvaatlemisel on vihjanudleitud, et muusikat defineeritakse konkreetselt ning seda nähakse kohalikus kultuuris selgelt eristuva nähtusena kohalikus kultuuris (Nettl, 1989).

Muusika päritolu kohta on esitatud mitmeidpalju teooriaid.

19. sajandi lõpus – 20. sajandi alguses:

* sotsioloogSotsioloog [[Herbert Spenser]] ja helilooja [[Richard Wagner]] on leidnud, et muusika on pärit ülevast ja emotsionaalsest kõnelemisest.

* majandusteadlaneMajandusteadlane [[Karl Bücher]] (1896) lähtus tähelepanekust, et muusika rütm koos seda saatvate helidega võimaldab koostööd tegevate inimeste rühmal tegutseda efektiivsemalt ja jõulisemalt.

* [[Curt Sachs]] (1943) eristas muusika kahte liiki päritolu: [[logogenees]] (muusika lähtub kõneldud sõnast) ja [[patogenees (muusika)|patogenees]] (muusika on emotsionaalse väljenduse tulemus). Kuna mõnedesmõnes kultuurideskultuuris tundub olevat esindatud ainult üks liikidest, leiableidis Sachs, et muusikal on vähemalt kaks eraldi päritoluallikat. See omakorda selgitab, miks erinevateseri kultuurides "leiutatud"kultuuride muusika võib olla erinev ning sellel võib olla täiesti erinev funktsioon. Selline läheneminearusaam võib olla ka selgituseksselgitada maailma muusika määratulemääratut stiilikirevuselestiilikirevust ja selleleseda, et muusikalised universaalid tegelikult puuduvad.

Huvi muusika päritolu kohta taandus pärast 1950ndaid, kuid hakkaskasvas uuesti kasvama 1990ndatel, kui teemaga hakkasid tegelema muude valdkondade teadlased: [[loomade kommunikatsioon]]i uurijad, [[psühholoogia|psühholoogid]], [[evolutsioonibioloogia|evolutsioonibioloogid]], [[füüsiline antropoloogia|füüsilised antropoloogid]] ja [[lingvistika|lingvistid]].

Pärast 2000. aastat on muusika põhilistest funktsioonidest tulenevalt püstitatud mitmeidpalju hüpoteese selle päritolu kohta:

* virtuoossuse arendamine paarilise juurdemeelitamiseks;

* muusika kui energia sümbol;

* perekonna toetamiseks vajaliku paindlikkuse ja leidlikkuse suurendaja;

* emade häälitsemine, et luua side nii loote kui ka väikelapsega;

* väikese ühiskonna terviklikkuse säilitamiseks vajalike helide arendamine ;

[[Steven Mithen]] on leidnud, et heliline kommunikatsioon jaguneb lõpuks kaheks: muusikaks ja kõneks.

[[Aniruddh Patel]]i olulised uurimused muusika tunnetamise ja inimese aju arengu kohta näitavad, et nähtusel, mida me nimetame muusikaks, on inimeste evolutsioonis olulinetähtis koht. Bioloogid, psühholoogid ja semiootikud on pooldanud Darwini vaadet muusikale kui kohanemisvõimele, mis hõlmab sobivust paaritumiseks ja esindab selliseid olulisi omadusi nagu energilisus, paindlikkus ja innovaatilisus. TeatudKindlate loomaliikide tekitatud helide analüüs näitab, et neis helides on tihti koos tavalised kommunikatiivsed helid, kutsed paaritumiseks ja "laulud". Selline kõne ja laulu paralleelsus näitab, et muusika võib olla pärit keelega samast või veelgi varasemast ajast.

Sotsiaalne antropoloogia ja arheoloogia viitavad sellele, et inimesed kindlasti laulsid enne instrumentaalmuusika väljaarenemist ning varaseimad muusikainstrumendid olid lihtsad objektid, mismida löödi või kraabiti. Seda, et lihtsaid õõnsaid luid hakati muusikainstrumentidena kasutama umbes 40 000 aastat enne meie ajaarvamist, on näidatudnäidanud arheoloogilised väljakaevamised tänapäeva Saksamaa, Austria ja Sloveenia aladel. Õõnestatud luid ei pruukinud kasutada ainult tänapäeva inimene ''homo sapiens'', vaid ka neandertallased. Ei ole teada, kas varajane instrumentaalmuusika oli osa mingist eraldiseisvast kommunikatsioonisüsteemist või kunstist.

Muusika päritolu uurimine võib viia järelduseni, et muusika erinevad funktsioonid ja nendega seotud helisüsteemid võivad ilmneda iseseisvana nii varastes inimkultuurides võikui ka tänapäeval ükskõik millises kultuuris. Tundub tõenäoline, et mõnedesmõnes varastesvarases ühiskondadesühiskonnas olid olemas hällilaulud, armastuslaulud, sõjalaulud ja hümnid, ilma selleta, et nad oleksid seotud üheainsa kommunikatsioonisüsteemi, st muusikaga. Paljudel maailma eraldiseisvatel kultuuridel puudub üks sõna muusika kui terviku jaoks, kuid on olemas väga spetsiifiline sõnavara üksikute žanrite jaoks. Seetõttu on võimalik väita, et muusika kui ühtne kontseptsioon arenes välja vaid maailma teatud kultuurides, sealhulgas näiteks Lääne-Euroopas.

Muusika mõiste ja piirid võivad erineda nii kultuuri, ajalooperioodiajaloo kui ka sotsiaalse konteksti poolest. Muusikat puudutavate arutelude suur kogus ja mitmekesisus viitab ühelt poolt hoiakute mitmekesisusele, kuid teiselt poolt see näitab see ka seda, et arusaam muusika olemusest, määratlusest, iseloomust, kujust ja kontseptsioonist on pidevalt laienenud. Näiteks võib kaasaegsesnüüdisaegses lääne kultuuris küsida, kas orkestri häälestamine, John Cage'i teos "4'33", kus ei kõla ühtegi heli, või arvutiprogrammide tekitatud lindude "laulu" meenutavad helid on muusika?. On võimalik, et igasugust mõeldavat heli saab olenemata selle allikast või sotsiaalsest kontekstist lugeda muusikaks.