Erinevus lehekülje "Aatomnumber" redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
P
[[Keemiline element|Keemilise elemendi]] '''aatomnumber''' ehk '''järjenumber''' ehk '''laenguarv''' ('''Z''') on [[prooton]]ite arv selle elemendi [[aatom]]i [[aatomituum|tuum]]as. Aatomnumber saab olla vaid [[positiivne täisarv]], sest aatomi tuumas ei saa olla [[murdarv]]ulist või negatiivset või olematut kogust prootoneid.
 
== Ajalugu ==
Algselt tähendas elemendi järjenumber tema kohta [[Mendelejevi tabel]]is. Kui [[Dmitri Mendelejev]] asetas tuntud keemilised elemendid sarnaste omaduste järgi rühmitatuna tabelisse, siis tekkisid [[aatommass]]ide rangest järjekorrast lähtumisel mõned ebakõlad. [[Jood]]i ja [[telluur]]i koht tabelis tuli ära vahetada, et omadused paremini kokku klapiksid. Samuti oli Mendelejev lähtudes keemilistest omadustest pannud [[koobalt]]i [[nikkel|niklist]] ettepoole, kuigi nikkel on massi poolest koobaltist pisut kergem. Millest selline ebareeglipärasus järjekorras, seda tolleaja teadmistele tuginedes seletada ei osatud (õieti ei saanudki, sest lähtuti aatomi massist, mis polnud kõige täpsem järjestamise alus). Järjenumbriks hakati nimetama seda järjekorranumbrit, mis elementidel oli tabelis. Kuigi järjenumber osutus aatomi [[mass]]iga ligikaudu [[võrdelisus|võrdeliseks]] (eriti just tabeli algusepoolses osas), pidi see nähtavasti kajastama mingit massist erinevat omadust.
 
Esimesena pakkus idee aatomituuma laengu ja perioodilisustabeli järjenumbri samasusest välja hollandi amatöörfüüsik [[Antonius van den Broek]]. Ta esitas oma [[hüpotees]]i aastalajakirja 1911[[Nature]] numbris, mis ilmus 20. juulil ajakirjas1911 [[Nature]],ehk umbes kuu pealepärast seda, kui [[Ernest Rutherford]] oli avalikult esitanud oma uue aatomimudeli (peale kuulsat katset-kuldlehe pommitamist alfaosakestega[[alfaosake]]stega). [[Henry Moseley]] olles tuttav Rutherfordi mudeli ja Van den Broeki hüpoteesiga, samuti [[Niels Bohr]]i töödega kinnitas [[1913]]. aastal eksperimentaalselt ([[röntgenspektroskoopia]] abil), et see on tõesti nii, ja Van den Broeki hüpotees peab paika. Keemilised elemendid, mille karakteerseid kiirgusi Moseley uuris, järjestusid kindlalt ritta. Ta seletas ära ka perioodilisustabelis olevad [[anomaalia]]d. Tol ajal oli ebamäärasusi lantanoidide järjestuse ja arvuga. Üks põhjus oli selles, et [[lantanoidid]] on keemiliselt väga sarnased. Moseley jõudis katseandmetele toetudes järeldusele, et lantanoide ([[lantaan]]ist [[luteetsium]]ini) on täpselt 15. Ei vähem, ega rohkem. Kinnitust leidnud van den Broeki hüpotees – perioodilisustabeli järjekorranumber vastab täpselt [[aatomituum]]a [[elektrilaeng]]ule – tegi järjekorranumbrist reaalse füüsikalise suuruse. 1919. aastal selgitab Rutherford, olles ametlikult avastanud [[prooton]]i, et see (keemilise elemendi järjekorranumber, aatomnumber, tuumalaeng) tähendab prootonite arvu tuumas. Selgus, et keemilise elemendi tähtsaim eripära on just tema tuuma elektriline laeng, mitte aatommass.
Ta seletas ära ka perioodilisustabelis olevad [[anomaalia]]d. Tol ajal oli ebamäärasusi lantanoidide järjestuse ja arvuga. Üks põhjus oli selles, et [[lantanoidid]] on keemiliselt väga sarnased. Moseley jõudis katseandmetele toetudes järeldusele, et lantanoide ([[lantaan]]ist [[luteetsium]]ini) on täpselt 15. Ei vähem, ega rohkem. Kinnitust leidnud van den Broeki hüpotees - perioodilisustabeli järjekorranumber vastab täpselt [[aatomituum]]a [[elektrilaeng]]ule - tegi järjekorranumbrist reaalse füüsikalise suuruse. 1919 aastal selgitab Rutherford, olles ametlikult avastanud [[prooton]]i, et see (keemilise elemendi järjekorranumber, aatomnumber, tuumalaeng) tähendab prootonite arvu tuumas.
Selgus, et keemilise elemendi tähtsaim eripära on just tema tuuma elektriline laeng, mitte aatommass.
 
==Vaata ka==