Anšluss: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
keeletoim.
8. rida:
=== Austria varasemad katsed Saksamaaga ühineda ===
 
Saksamaa ühinemisel 1871. aastal jäi Austria sealt eemale peamiselt [[Hohenzollern]]ide ja [[Habsburg]]ide rivaalitsemise tõttu, seetõttu nimetati tolleaegset Saksa Riikiriiki mitteametlikult Väike-Saksamaaks (''Kleindeutschland''). Pärast mõlema dünastia langemist [[Esimene maailmasõda|Esimeseesimese maailmasõja]] lõpul ja mittesaksa rahvusriikide Austriast eraldumist püüdsid austerlased uuesti Saksamaaga rahvaste enesemääramise õiguse alusel ühineda, kuid see keelati Versailles' ja Saint Germaini lepingutega.
 
=== Hitleri esimesed sammud ===
 
25. juulil 1934 teostasidkorraldasid Austria [[natsionaalsotsialism|natsionaalsotsialistid]] [[juuliputš]]i, mille käigus tapeti Austria kantsler [[Engelbert Dollfuß]], plaanis oli ta asendada endise haridusministri Anton Rinteleniga, kes toetas natsionaalsotsialiste. Kuid enamus Austria rahvastrahva ja armeestarmee enamus jäi ustavaks Isamaarinde valitsusele, lisaks toetas Austriat ka [[fašism|fašistlik]] [[Itaalia kuningriik (1861–1946)|Itaalia]], kuna [[Benito Mussolini]] kartis, et Saksamaa võib hakata nõudlema Itaalialt kunagi Austria valitsetud alasid. Ta andis mõista, et on valmis ka sõdima, kui Saksamaa ründab Austriat, mispeale oli Hitler sunnitud sellest plaanist loobuma, käskides [[Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei|natsionaalsotsialistliku partei]] sidemed Austria haruga katkestada.
 
1935 ründas Itaalia aga [[Etioopia|Abessiiniat]], ningkuid Hitler toetas Abessiiniat. Itaalia sattus [[Rahvasteliit|Rahvasteliidu]] kriitika alla ja Itaaliariigi vastu hakati rakendama sanktsioone. Isolatsiooni sattununa oli Mussolini sunnitud kurssi muutma - 6. jaanuaril 1936 teatas ta Saksamaa suursaadikule Itaalias Ulrich von Hasselile, et ei ole vastu iseseisva Austria Saksamaa satelliitriigiks saamisele, ei oma vastuväiteid [[Reinimaa]] remilitariseerimisele ja ei austa [[Locarno konverents]]i otsust, kui Saksamaa peaks seda rikkuma. Seepeale sõlmiti 11. juulil 1936 Saksa-Austria leping, millega läks Austria läks Saksamaa mõjusfääri ja natsionaalsotsialistid lubati Austria parlamenti, kui Saksamaa loobub Austria kallal vägivalda tarvitamast. Mussolini avaldas ka SchussniggileAustria kantsler Kurt Schuschniggile survet, et ta Saksamaaga suhteid parandaks. 28. oktoobril 1937 teatas Mussolini, et toetab Saksamaa esimeses maailmasõjas kaotatud kolooniate tagasivallutamist Aafrikas, ja lõpuks taganes Austria iseseisvuse toetamisest.
 
1938. aasta alguseks olid [[Hitler]]i positsioonid nii [[Saksamaa]]l kui ka rahvusvahelises poliitikas sedavõrd tugevnenud, et ta võis asuda ellu viima oma {{kas|maailmavallutuskava}}.
28. rida:
=== Schuschnigg teatab referendumist ===
 
Viimase võimalusena säilitada Austria iseseisvus kuulutas Schuschnigg välja [[referendum]]i. Selleks, et rahvahääletus õnnestuks, seadis Schuschnigg valimiseaks 24 eluaastat, sest noorte seas oli palju neid, kellele meeldis natsionaalsotsialistide ideoloogia. Hitler ei saanud pealt vaadata olukorda, kus Austria deklareerib oma iseseisvust referendumi teel. [[Saksa Propagandaministeerium|Saksa propagandaministeerium]] kuulutas pressiteates, et Austrias on puhkenud [[tänavarahutused]] ja Austria elanikud soovivad Saksa sõjaväe abi korra tagamiseks. Schuschnigg teatas selle peale viivitamatult, et teated rahutustest on väärad.
 
[[11. märts]]il 1938 esitas Hitler Schuschniggile ultimaatumi, milles nõudis, et kogu võim Austrias antaks üle Austria natsionaalsotsialistidele. Vastasel juhul lubas ta kasutada sõjalist jõudu. Ultimaatumile sooviti vastust keskpäevaks, seda pikendati veel kaks tundi. Vastusest hoolimata oli Hitler juba kella üheks allkirjastanud direktiivi vägede sissesaatmiseks Austriasse kella üheks.
 
Schuschnigg otsis meeleheitlikult abi [[Prantsusmaa]]lt ja [[Inglismaa]]lt, kuid kuna kumbki ei olnud valmis astuma samme Austria iseseisvuse päästmiseks, astus Schuschnigg kantsleri ametist tagasi. Oma tagasiastumisest teatas Schuschnigg ka raadioeetris, kus teatas, et lubas natsionaalsotsialistidel valitsuse üle võtta, et vältida verevalamist. Samal ajal keeldus Austria president [[Wilhelm Miklas]] ametisse nimetamast natsionaalsotsialistlikult meelestatud Arthur Seyß-Inquarti ja palus teistel Austria poliitikutel, näiteks [[Michael Skubl]]il ja [[Sigismund Schilhawsky]]l, ametisse astuda.
 
Natsionaalsotsialistid olid hästi organiseerunud. Mõne tunniga õnnestus neil üle võtta mitu [[Viin]]i ala, muu hulgas Austria siseministeerium, ja nii kontrollida nii kohalikku politseid. Kuna Miklas jätkuvalt keeldus ametisse nimetamast natsionaalsotsialistlikult meelestatud valitsust eesotsas Seyß-Inquartiga, ei saanud viimane Austria valitsuse nimel esitada Hitlerile palvet saata Austriasse Saksa vägesid korra tagamiseks Saksa vägesid. Hitler sattus raevu. Umbes kella kümne ajal õhtul katkes [[Hermann Göring]]i ja Hitleri kannatus ning telegramm abipalvega saata väed Austriasse korda tagama, mida oodati Austria valitsuselt, võltsiti. Umbes keskööks olid kõik kriitilise tähtsusega ametiasutused ja hooned Viinis langenud [[natsism|natsistide]] kätte. Tähtsaimad poliitikud ja valitsusliikmed olid vangi langenud. Viimaks oli ka Miklas valmis Seyß-Inquarti kantslerina ametisse nimetama.
 
=== Saksa vägede sissetung Austriasse ===
 
[[12. märts]]i hommikul ületas Saksa 8. armee Saksa-Austria piiri. Austria armee ei osutanud neile vastupanu. Vastupidi, austerlased tervitasid sakslasi haakristilippudega, lillede ja natsionaalsotsialistide tervitusega. Seetõttu on seda Saksa vägede sissetungi nimetatud ka LilledesõjaksLillesõjaks (''Blumenkrieg''). [[Wehrmacht]]i masinavärgile oli see esimene suur proovikivi. Kuigi sisenenud väed olid kehvalt organiseeritud ja üksustevaheline kooskõlastus oli nõrk, polnud sel tähtsust, kuna mingeid lahinguid ei toimunud. Küll aga sundis see Saksa vägede ülemad valvsaks edaspidiseks.
 
Hitleri auto ületas piiripunkti pärastlõunal, läbides [[Braunau Inni ääres]], Hitleri sünnikodu.<ref name="K_WW2"/> Õhtupoolikul saabus ta [[Linz]]i ja pidas innuka tervituskõne kohalikus raekojas. Sealsete inimeste meeleolu oli sedavõrd aukartustäratavülev, et Göring ütles oma telefonikõnes: "Siin toimub uskumata juubeldamine. Me isiklikult ei arvanud, et meie saabumine on niivõrd meeliülendav."
 
== Vaata ka ==