'''Rudolf Kulpa''' ([[7. detsember]] [[1906]] [[Moskva]] – [[26. september]] [[1997]] [[Tartu]]) oli eesti [[filosoof]] ja tõlkija.
Lapsena elas Kulpa [[Peterburi]]s, 1920. aastal tuli ta koos perekonnagaperega [[Tallinn]]a. 1927. aastal hakkas ta [[Tartu Ülikool|Tartu Ülikoolis]]i filosoofiateaduskonnas õppima [[filosoofia]]t, sellele lisaks üldist [[ajalugu]], [[Eesti]] ja [[Põhjamaad]]e ajalugu, [[arheoloogia]]t. Tema õpetajaks oli peamiselt [[Walter Freymann]], ka [[Konstantin Ramul]]. 1934. aastal kaitses Kulpa magistrikraadi väitekirjaga "Oleva probleem [[Gustav Teichmüller]]il".
1936. aastaks tõlkis ta [[René Descartes|René Descartesi]] teose "[[Arutlus meetodist]]". Sealtpeale kuni 1973. aastani tegutses Kulpa vabakutselise tõlkijana.
Aastatel 1936–1940 töötas ta maksuametnikuna. [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] aastatel tegeleskoostas ta filosoofiasõnastiku koostamisegafilosoofiasõnastikku, miskuid see töö jäi pooleli. Sõjajärgsel ajal tõlkis ta [[marksism|marksistlikke]] teoseid saksa, vene, inglise ja prantsuse keelest. Lisaks tõlkis ta mitu teost ajaloo, näiteks Idamaade ja keskaja ajaloo alalt, aga ka ilukirjandust.<ref>[http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/96/12/06/kultuur.htm "Filosoofid tarvitsevad aega"] Postimees, 6. detsember 1996</ref>
Akadeemiliselt kuulus Rudolf Kulpa [[EYS Veljesto]]sse.<ref>[http://www.ra.ee/fotis/index.php?type=2&id=740554 Rahvusarhiivi fotode andmebaas FOTIS]</ref>
