Karl Soonpää: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Lisatud kategooriad
Märgised: Mobiilimuudatus Mobiiliveebi kaudu Täiustatud mobiilimuudatus
PResümee puudub
5. rida:
Ta õppis [[Tartu ülikool]]i [[Tartu Ülikooli usuteaduskond|usuteaduskonnas]] ja [[Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskond|põllumajandusteaduskonnas]], mille lõpetas 1926. aastal.
 
Karl Soonpää osales poliitikas alates [[1926]]. aastast. AlgusesAlgul esindas ta [[Asunikkude, Riigirentnikkude ja Väikepõllupidajate Koondis|Asunikke]] ja seejärel alates 1932. aasta parteiühinemisest [[Ühinenud Põllumeeste Erakond|Ühinenud Põllumeeste Erakonda]]. Ta oli [[III Riigikogu|III]], [[IV Riigikogu|IV]] ja [[V Riigikogu]] liige, töö- ja hoolekandeminister (9. detsembrist 1927 kuni 4. detsembrini 1928) ja seejärel kuni 9. juulini 1929 põllutööminister.
 
Karl Soonpää osales [[Vabadussõda|Vabadussõjas]] leitnandina ja sai [[Vabadusrist]]i.<ref>[http://www.postimees.ee/leht/97/01/29/tartu/uudis.htm#viieteistkymnes Tartu Postimees, 29. jaanuar 1997]</ref>
11. rida:
Alates 26. juulist 1929 oli ta [[riigikontrolör]].
 
Karl Soonpää kuulus nende väheste kõrgete riigitegelaste hulka, kes pääsesid [[juuniküüditamine|1941. aasta juuniküüditamisest]]. Ta oli 14. juuni varahommikul oma tuttavatelt teada saanud, et Elva raudteejaama on koondatud suur hulk kahtlasi raudteevaguneid. Soonpää võttis kodust jalgratta ja pages, pealelõunalpärastlõunal lahkus talust tema abikaasa Antonie koos lastega. Karl Soonpää varjus koos ümbruskonna mõne mehegaomakandimehega metsadesse. 22. juunil saadi teada Saksamaa sõjast NSV Liidu vastu ja mehed varjasid end kuni sakslaste tulekuni 1941. aasta juulis.
 
[[Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)|Saksa okupatsioon]]i algul oli Karl Soonpää Tartu maavalitsuse põllumajandusosakonna juhataja, [[1942]]. aastal aga taas kodustel talutöödel. Ta oli [[Elva vald (1939)|Elva valla]] põllumajandusjuht, [[Eesti Põllumajandusliit|Eesti Põllumajandusliidu]] Elva vallaosakonna juhataja ja [[Omakaitse]] rühmaülem<ref>Karl Soonpää †. Eesti Sõna, 20. juuni 1944, nr. 141, lk. 2.</ref>.