Polüstüreen: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Viide kahtlastele väidetele puudu. PS on paljude pikaaegsete katsete järgi ohutu kuuma toidu serveerimiseks.
Resümee puudub
1. rida:
[[Pilt:Polystyrene.svg|pisi|100px|Polüstüreeni valemstruktuurivalem]]
'''Polüstüreen '''ehk '''polü-(1-fenüületaan-1,2-diüül) '''(vanasti''' '''polüstürool) on [[stüreen]]i [[polümerisatsioon|polümeriseerumisel]] saadav [[polümeer]].
 
'''Polüstüreen''' (lühend '''PS''') on [[stüreen]]i [[polümerisatsioon|polümeriseerumisel]] saadav [[amorfsus |amorfne]] või osaliselt [[kristallisatsioon |kristalliseerunud]] [[termoplastsus|termoplastne]] [[polümeer]]. Polüstüreen on [[plastid |plast]][[materjal]]ina laialdaselt kasutusel.
Stüreeni täielikku polümerisatsiooni ei ole võimalik saavutada, enamasti polümeriseerub 97–98% osakestest. Ülejäänud stüreeniosakesed lenduvad aja jooksul [[Atmosfäär|atmosfääri]]. Polüstüreeni töötemperatuur on -40 °C – +70 °C, kuid erinevate lisanditega on võimalik vastupidavust laiendada -200 °C – +80 °C-ni. Polüstüreenist hakkab juba +40 °C juures intensiivselt eralduma mürgiseid lendaineid. On tehtud katseid EPS-ühenditega ([[vahtpolüstüreen]]), mille kuumutamisel 80 kraadini hakkas eralduma üle 100 inimorganismile kahjuliku aine{{lisa viide}}. Vahtpolüstüreeni ruumala vähenes kuumutades rohkem kui seitse korda. Erinevate aeglustite lisamisega saavutatakse küll vahtpolüstüreeni tulekindlus madalamal temperatuuril, kuid see suurendab riski, et põlemiskolle avastatakse liiga hilja. See on ka üks halvemaid materjale elamute soojustamiseks, sest kuumutamisel lenduvad ([[Metanaal|formaldehüüdi]], [[Karbamiid|karbamiidi]], [[Fenool|fenooli]] jne) osakesed on inimesele mürgised ning akumuleeruvad organismis. Algselt kasutati polüstüreeni relvatööstuses, kuid pärast uuema tehnika kasutuselevõttu pole sõjatööstuses polüstüreeni järele enam nii suurt vajadust.
 
Polüstüreeni täielik nimetus [[Orgaaniliste ühendite süstemaatiline nomenklatuur |keemianomenklatuuri]] kohaselt on polü-(1-fenüületaan-1,2-diüül). Kui see materjal 1950. aastatel vahtplasti kujul laiemalt kasutusele võeti, nimetati seda polüstürooliks.
 
Puhas polüstüreen on läbipaistev, kõva, kuid habras materjal, tihedus 1050 kg/m<sup>3</sup>, pehmenemistemperatuur 97 °C amorfsel ja 114 °C osaliselt kristalliseerunud polüstüreenil. Polüstüreeni töötemperatuur on –40 °C kuni 70 °C, kuid erinevate lisanditega on võimalik seda vahemikku laiendada –200 °C kuni 80 °C-ni. Polüstüreen on mehaaniliselt ja samuti kuumutatult hästi töödeldav.
 
== Liigitus ==
Polüstüreeni liigitatakse harilikult kasutusotstarbe järgi:
* normaalpolüstüreen ehk standardpolüstüreel (PS, ka GPPS, [[inglise keel]]e sõnadest ''purpose polystyrene'');
* vahtpolüstüreen (EPS ehk PS-E, ''expanded polystyrene'')
* löögikindel polüsteen (HIPS, ''high impact polystyrene''), mida saadakse stüreeni [[kopolümerisatsioon |kopolimeeridena]], näiteks
** ABS – akrüülnitriilbutadieenstüreen,
** ACS – akrüülnitriilvinüülkloriidstüreen,
** AES – akrüülnitriiletüleenstüreen.
 
Ehituses plaatidena kasutatavat vahtpolüstüreeni nimetatakse harilikult vahtplastiks, kõnekeeles ka penoplastiks ([[vene keel |venekeelse пенопласт]] järgi).
 
[[Pilt:Expanded polystyrene foam dunnage.jpg|pisi|Vahtpolüstüreenist transpordipakend]]
 
== Kasutamine ==
Puhtast polüstüreenist (PS) valmistatakse näiteks pakkekilet, ühekordseid joogiklaase ja toiduainetopse.
 
Vahtpolüstüreeni kasutatakse laialdaselt kaupade pakendusmaterjalina, sest seda saab hõlpsalt vormida pakendatava toote kuju järgi.
 
Heade soojusisolatsiooniomaduste tõttu kasutatakse seda materjali elamute soojus- ja heliisolatsiooniks.
 
Löögikindlast polüstüreenist valmistatakse näiteks dušikabiine, vitriiniklaase, külmkapiriiuleid, reklaamtahvlite kaitseklaase.
 
== Vahtpolüstüreeniga seotud ohud ==
Polüstüreenist hakkab juba +40 °C juures eralduma mürgiseid lendaineid. On tehtud katseid EPS-ühenditega, mille kuumutamisel 80 kraadini hakkavad lenduma [[Metanaal|formaldehüüdi]], [[Karbamiid|karbamiidi]], [[Fenool|fenooli]] jm osakesed, mis on mürgised ning akumuleeruvad organismis.
 
Materjali oluliseks puuduseks on ka põlevus. Selle vältimiseks lisatakse toorainele spetsiaalseid tulekindlaid lisandeid (põlemisaeglusteid).<ref>[http://www.remichem.com/58est.html Vahtpolüstüreen]</ref> Nii saavutatakse küll vahtplasti tulekindlus madalamal temperatuuril, kuid ühtlasi suureneb risk, et põlemiskolle avastatakse liiga hilja.
 
==Viited==
{{Viited}}
 
== Vaata ka ==
* [[Polümeerid]]
* [[Plastid]]
 
[[Kategooria:Plastid]]
[[Kategooria:Polümeerid]]