Wilhelm Steinitz: erinevus redaktsioonide vahel

Kuigi Steinitz sai maailma parimaks maletajaks oma ründava mängustiiliga, mis oli tema ajajärgule omane, arendas ta hiljem välja uudsema positsioonilise mängustiili, millega ta tuli avalikkuse ette 1873. aastal. Ta suutis demonstreeridademonstreeris oma uue stiili paremust eelnevaeelmise stiili üle, kuid taoline mängustiil tekitas malemaailmas palju furoori ning mõned pidasid seda stiili argpükslikuks. Steinitz suutis aga näidatanäitas, et tema uus stiil oli samuti võimeline üles seadma tugevaid rünnakuid nagu eelnevgi stiil.

Steinitz oli tugev teoreetik ning ka tuntud malekirjanik ja suutiskaitses oma ideid innukalt kaitsta. Debatist hoolimata oli tema stiil 1890. aastate alguseks juba malemaailma juurdunud ning teda on koos [[Paul Morphy]]ga peetud kaasaegse positsioonmale üheks loojaks<ref name="9T1uA" />. Ta suri 1900. aastal haiglas südamerabandusse.

Steinitz sündis [[Praha]] juudigetos [[Austria-Ungari|Austria-Ungari impeeriumis]] ning oli oma perekonnas viimane, 13. laps. Ta õppis malet mängima 12-aastaselt, kuid ei tegelenud sellega algul tõsiselt. Ta lahkus Prahast oma kahekümnendatel20. eluaastatel ning suundus [[Viin|Viini]] Polütehnikumi [[matemaatika|matemaatikat]] õppima. Males toimus tema suurim areng 1850. aastate lõpus, kui ta suutisvõitis Viini meistrivõistlustel 1859. aastaaastal Viinipronksmedali meistrivõistluste pronksi asendadaja 1861. aastaaastal juba kullagakuldmedali, kogudes 30 punkti 31-st. Sel ajal hakati teda kutsuma Austria [[Paul Morphy|Morphyks]].

Steinitz esindas Austriat 1862. aasta Londoni maleturniiril. Ta saavutas 14 mängija hulgas 6. koha ning otsustas pärast turniiri korraldada omavahelise matši turniiril 5. koha saanud [[Serafino Dubois]]'ga. Pärast matši võitu (5 võitu, 1 viik, 3 kaotust), otsustas ta malega professionaalselt tegelema hakata ning asus elama [[London|Londonisse]]. Ajavahemikus 1862–1863 suutisvõitis ta võitaüsna mitmeidmitut tolle aja nimekaimaidnimekat [[Suurbritannia]]s resideerivaidresideerivat mängijaidmängijat, sealhulgas [[Joseph Henry Blackburn]]i, [[Frederick Deacon]]it ja [[Augustus Mongredien]]i. Nende edusammude najal suutiskerkis ta kerkida maailma tippnimede hulka ning korraldas siis 1866. aastal matši [[Adolf Anderssen]]iga, keda peeti tol ajal maailma tugevaimaks aktiivseks mängijaks, kuna ta oli suutnud võitavõitnud 1851. ja 1862. aasta Londoni maleturniiri ja kuna [[Paul Morphy]] oli malemaailmast eemaldunud.

Steinitz võitis matši 8 võidu ja 6 kaotusega võita, kusjuures pärast 12. mängu oli seis 6-6 viigis, kuid Steinitz suutisvõitis viimased kaks mängu võita. Selle tulemusena hakati teda pidama maailma tugevaimaks maletajaks.

Seejärel võitis Steinitz kõik tähtsamad matšid aastatel 1862–1892. Pärast Andersseni alistamist suutisalistas ta matšides alistada ka [[Henry Bird]]i 1866. aastal (7 võitu, 5 viiki, 5 kaotust) ja ka [[Johannes Zukertort]]i aastal 1872 (7 võitu, 4 viiki, 1 kaotus). Kuid turniiridel tippu jõudmine võttis veel aega. 1867. aastal sai ta Pariisi turniirilt 3. koha ja [[Dundee]] 1868. ja [[Baden-Baden]]i 1870. aasta turniiridelt 2. koha. Oma esimese suurturniiri võitis ta Londonis aastal 1872.

Tippmalesse naasis ta osalemisega väga tugeval 1882. aasta Viini turniiril. Ta saavutas seal esikoha jagamise ning viigistas lisamängud [[Szymon Winawer|Szymon Winaweriga]]. 1883. aastal võitis aga Johannes Zukertort suurturniiri Londonis, kusjuures ta edestas seal Steinitzit, mistõttu hakati ka Zukertorti (keda oli juba Steinitzi malest eemaloleku ajal üheks parimaks nimetatud) mõne kommentaatori poolt pidama ka maailma parimaks mängijaks.

Steinitz osales ka hilisematel maailmameistrivõistlustel. 1889. aastal saavutas ta [[Havanna|Havannas]] [[Mihhail Tšigorin|Mihhail Tšigorini]] vastu peetud matšis 10 võitu, 1 viigi ja 6 kaotust. 1890. aastal alistas ta New Yorgis [[Isidor Gunsberg|Isidor Gunsbergi]] pärast 10 võitu, 9 viiki ja 4 kaotust. 1892. aastal võitis ta taas Havannas napilt Tšigorinit (10 võitu, 5 viiki, 8 kaotust)<ref name="Kirev male maailmameistrivõistluste ajalugu" />. Alates 1887. aastast oli ta ka avalikult hakanud rääkima oma võimalikust malest eemaldumisest ja arvas, et varsti saab tema vanuse tõttu maailmameistriks keegi teine. Ta muutis malest lahkumise kohta aga meelt pärast seda, kui Lasker oli talle esitanud väljakutse maailmameistritiitli eest mängimisele. Nendevaheline matš leidis aset aastal 1894 New Yorgis, Philadelphias ja Montrealis. Steinitz oli endas kindel ning arvas, et ta võidab matši kindlalt. Kuid esimese matši võitis hoopis Lasker. Steinitz suutisvastas teises mängus võiduga vastata ning seis oli pikalt viigis, kuid lõpus võttis Lasker oma ning Steinitzi matši lõppskooriks jäi 5 võitu, 4 viiki ja 10 kaotust.<ref name="Kirev male maailmameistrivõistluste ajalugu" /> Seega kaotas Steinitz oma maailmameistritiitli aastal 1894. aastal [[Emanuel Lasker]]ile.

Kuni aastani 1872 oli Steinitz edu saavutanud, kasutades väga ründavat taktikat nagu ajale omane. Ta oli selle stiiliga mänginud ennast maailma esinumbriks ja kasutas seda stiili ka aastal 1872, kui ta Zukertorti võitis. Kuid 1873. aastal tema mängustiil muutus. Ta hakkas rohkem rõhku panema positsioonilistele mänguelementidele, näiteks etturi struktuuridele, mänguruumile, kindlatele ratsuväljadele, kahe oda edule jne. Kuigi ta oli tihti valmis mängima keerulisi kaitseid, selleks et oma ideede mängitavust demonstreerida, suutis ta siiski veenvalt näidata, et taoline mängustiil pole mitte ainult mängitav, vaid pakub ka võimalusi ka tugevate rünnakute loomiseks.