Sulev Vahtre: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Robot: välislink parandatud |
PResümee puudub |
||
7. rida:
Vahtre sündis põlise talupoja peres Põhja-[[Tartumaa]]l Laiuse vallas. Tema isa oli seltsi- ja kultuurielu tegelane Heinrich Vahtre (kuni [[1937]] Vinkman), ema aga Elise Möllerson, kellelt Sulev Vahtre päris kristliku ja kultuurilembese vaimsuse. Ta käis Kivijärve algkoolis ning astus pärast aastatel [[1939]]–[[1940]] [[Paldiski]]s ajutiselt kaubandusõpilaseks olemist [[Tartu Kommertsgümnaasium|Tartu Kommertsgümnaasiumi]], kus õppis 1940–1943. [[1942]]. aastal ilmus [[Postimees|Postimehes]] tema esimene kirjatöö "Sõjasuvi Laiusel", mida ta ise pidas nii [[poliitika]] kui ka ajaloo valdkonda kuuluvaks. [[1943]]. aastal katkestas ta ajutiselt kooliõpingud ning viibis kuni [[1945]]. aastani üldiselt isatalus, kus aitas teha talutöid, sest tema kaks vanemat venda olid sõjas langenud. [[1944]]. aasta sügisel osales ta [[Johan Pitka|Pitka]]-poisina [[Tallinn]]a kaitsmise katses, otsustades [[Punaarmee]] tankide saabudes relvastatud vastupanust siiski loobuda. Seejärel siirdus ta taas koju, asudes järgmisel aastal uuesti koolis õppima.
[[1947]]. aastal lõpetas Vahtre Tartu Arve- ja Plaanindustehnikumi (varasema Kommertsgümnaasiumi) ning asus samal aastal Tartu Riiklikku Ülikooli ajalugu õppima. Tema peamisteks juhendajateks kujunesid [[Arno Rafael Cederberg]]i õpilased [[Rudolf Kenkmaa]] ja [[Julius Madisson]], kes jätkasid Eesti Vabariigi ajale iseloomuliku allikakriitilise ajaloouurimise õpetamist. Vahtret paelus kõige enam agraarajalugu, mis oli toona ka üheks parimaks võimaluseks pääseda ajaloo uurimisel tugevast ideoloogilisest sunnist ning sellega kaasnevatest moonutustest, kuid samas oli see siiski selline teema, millega võis ka karjääri teha. [[1952]]. aastal lõpetas Vahtre põhiõppe diplomitööga Prantsuse revolutsiooni agraarsuhetest, töö juhendajaks oli kolmas Cederbergi õpilane [[Jaan Konks]]. Seejärel asus Vahtre edasi õppima aspirantuuri. Vahepeal oli ta ka [[Tartu Õpetajate Seminar]]i õppejõud (1952. aasta suvel). [[1955]]. aastal kaitses ta oma kandidaadiväitekirja teemal "Liivimaa noorem riimkroonika" (uurimus ilmus raamatu kujul [[1960]]. aastal). Töö ametlikuks juhendajaks oli [[Hilda Moosberg]], ent tegelikult aitas Vahtrel seda koostada ennekõike Julius Madisson. Oma kaaluka uurimusega tõmbas ta endale ühe Eesti keskaja prominentsema uurija, [[Paul Johansen]]i tähelepanu, kellega jäi Vahtrel isiklik kontakt küll saavutamata, sest Johansen suri juba [[1965]]. aastal.
1955. aastal asus Vahtre ülikoolis NSV Liidu ajaloo kateedri õppejõuna tööle. [[1962]]. aastal sai temast dotsent. Ta luges allikaõpetuse, Eesti vanema ajaloo ning puhuti ka Venemaa vanema ajaloo loenguid. Et Vahtre väärtustas eriti ajaloo allikaõpetuslikku külge, siis otsustas ta oma doktoritöö kirjutada ajaloolise [[demograafia]] teemal. [[1971]]. aastal kaitseski ta oma doktoriväitekirja 18. ja 19. sajandi hingeloenduste allikalise väärtuse uurimise teemal (raamatu kujul ja mõnevõrra täiendatud kujul ilmus teos [[1973]]. aastal). [[1974]]. aastal sai Vahtrest ajalooprofessor.
17. rida:
Et Vahtre jäi Nõukogude ajal oma rahvuslikele ja demokraatlikele põhimõtetele kindlaks ega astunud kommunistlikusse parteisse, jäid tema karjäärivõimalused küllaltki piiratuks (parteisse mitte kuuluv inimene ei võinud saada NSV Liidu ajaloo kateedri juhatajaks). Samuti ei saanud ta midagi teha, kui ta poeg [[Lauri Vahtre]] [[1982]]. aastal nõukogudevastase meelsuse pärast ülikoolist välja heideti, ka Sulev Vahtret ähvardati hiljemalt [[1988]]. aastaks professori kohalt kõrvaldada.
Ent ajad muutusid enne seda. Vahtre
Vahtre viljakas ajaloolasetöö jätkus ka edaspidi. Peamiselt tegeles ta erinevate ajalooteoste toimetamisega. Kõige olulisematena tõusid neist esile Eesti ajaloo kronoloogia ([[1994]], teine, täiendatud trükk [[2007]]), Eesti ajalugu elulugudes ([[1997]]), samuti mitmed artiklid Eesti vanemast historiograafiast (kroonikatest) ja seni käsikirjas olev uurimus Eesti vanema ajaloo kohta tervikuna. Ent tema viimaste eluaastate silmapaistvaimaks panuseks võib ilmselt pidada [[1940]]. aastal pooleli jäänud Eesti ajaloo üldkäsitluse jätkamist (ta oli koguteose "[[Eesti ajalugu (1935–2010)|Eesti ajalugu]]" IV, V ja VI köite peatoimetaja; neist V ilmus alles kolm aastat pärast Vahtre surma, aastal [[2010]]).
| |||