James Ensor: erinevus redaktsioonide vahel

Ensor veetis pea terve elu sünnilinnas [[Oostende]]s, kui välja arvata mõnedmõni lühikesedlühike reisidreis Hollandisse, Inglismaale ja Prantsusmaale ning külaskäigud Brüsselisse. Brüsselis oli ta sage külaline oma sõprade Ernest ja Mariette Rousseau kodus, kus. peetavatelSealsetel salongiõhtutel kohtas ta muusikuid, kunstnikke ([[Félicien Rops]]), kirjanikke ja teisi vaimsete huvidega inimesi. Selles vabameelses ja valgustatud atmosfääris toimunud vestlused, arutlused ja vaidlused avardasid Ensori silmaringi ning mõjutasid tema arengut kunstnikuna. 1892. aastal avaldas samas salongis liikunud kirjanik ja kunstikriitik [[Eugène Demolder]] esimese monograafia Ensori töödest.<ref name="LMDiC" />

20. sajandi algul pühendus Ensor üha rohkem muusikale, kuigi tal ei olnud sellekohast haridust. 1911. aastal valmis Ensoril [[ballett]] "[[La Gamme d’amour|La Gamme d’Amour"]], millele ta lõi lisaks muusikale ja libretole ka kogu lavakujunduse ning kostüümid.<ref name=":1" />

Ensor suri pärast kolmenädalast haigust 1949. aastalaasta 19. novembril 89-aastaselt [[Sacré-Coeur]]i haiglas [[Oostende]]s. Ta maeti 23. novembril Oostende lähedal asuvasse surnuaeda.<ref name=":1" />

[[Notre Dame'i ülikool|Notre-Dame]]'i kolledžis õppides võttis Ensor tunde Oostende kunstnikelt [[Edouard Dhubar]]ilt (1803–1879) ja [[Michael van Cuyckilt]] (1797–1875). Taning sisustas stuudio oma perekonna kodumaja pööningule isikliku stuudio. 1876. aastal, olles veel 15-aastane, jättis Ensor kooli pooleli ning registreeris end [[Oostende Akadeemia|Oostende akadeemia]] maalikursustele.<ref name=":4" />

8. oktoobril 1877 asusastus Ensor õppima [[Brüsseli Kunstiakadeemia|Brüsseli kunstiakadeemiasse]]s, kus ta õppis samal kursusel [[Alfred William Finch]]i ja [[Ferdinand Khnopff]]iga.<ref name=":3" /> Ensor sai lähedaseks sõbraks kriitiku ja poeedi [[Théo Hannon]]iga,. kelleTema kaudu tutvus taEnsor Brüsselis Ernest ja Mariette Rousseauga ning nende salongi külastanud paljude intellektuaalide ja kunstnikega.

1880. aastal jättis Ensor õpingud pooleli ning naasis [[Oostende|Oostendesse]] oma vanematekoju ja pööningustuudiosse. Tema stuudio aknast avanes vaade tänavale ja selle taga ookeanile., Mõlemadtema said hiljem tematulevaste teoste olulisteksolulistele motiivideksmotiividele.<ref name=":4" />

1881. aastal sai Ensorist Brüsselis [[Avangardism|avangardi]]<nowiki/>kunstnike rühmituse [[La Chrysalide]] liige. Selle rühmituse näitusel eksponeeris ta oma töid esimest korda. Samal aastal näitas ta oma töid ka Kaunitekaunite Kunstidekunstide Üldnäituselüldnäitusel (Exposition Générale des Beaux Arts) Brüsselis. jaÜhtlasi maalis ta mitu tähtsat teost, mis kuuluvad tema "tumedasse perioodi", näiteks "Austrisööja" ("The Oyster Eater"),. milleSelle [[Antwerp Salong]]maali lükkas Antwerpeni kunstisalong 1882. aastal amoraalse teema tõttu tagasi. Lisaks selleleEnsorist sai temastka avangardistlike rühmituste Cercle Artistique et Littéraire ja L'Essor liige. Nende rühmituste aastanäitusel näitas ta seitset teost.<ref name=":4" />

1884. aastal lükkas Brüsseli Salongkunstisalong kõik Ensori esitatud teosed tagasi, kuid samal aastal toimus esimene Les XX näitus, kus Ensorilt oli väljas kuus teost. 1885. aastal lõppes Ensori "tume periood". Ta alustas 1885. aastal joonistuste sarja "Kristuse aupaisted" ehk "Valguse varjundid" ja samastas end oma loomingus esimest korda Jeesusega. 1896. aastal võimaldati talle Brüsselis esimene isikunäitus ning [[Brüsseli Kuninglik Kunstimuuseum|Brüsseli kuninglik kunstimuuseum]] ostis esimest korda Ensori teose.<ref name=":3" />

Ensor graveeris intuitiivselt, mõnikord lausa kohmakalt, ja eelistas väikesi formaate. Ta tegi tihti riskantseid eksperimente, töötades hallide toonide loomiseks [[Hape|happe]] ja [[Väävel|väävliga]] otse trükiplaadil. Taolist "vääveldamise" protsessi on raske kontrollida, ent edu korral võib saavutada üllatavalt häid tulemusi. "Uisutajates" ("The Skaters") õnnestus tal seda meetodit kasutades luua talvetaeva jaoks imeline ''grisaille''-toon. Jääl lustimise teema ja lumine talvemaastik pärinevad 16. sajandi [[Flaami maalikunst]]i traditsioonist, ent lähemal uurimisel võib vaataja taas avastada muigava Ensori, kes jälgib lõbutsevate inimeste kummalist käitumist. Libedal jääl kukkujaid jälgivad esiplaanil mõned karnevalitegelased.<ref name=":5" />

"La Gamme d’Amouri" mängisid esimest korda [[Oostende]] muusikaakadeemia õpilased 1917. aastal. Esimest terviklikku balletietendust, mille jaoks Ensor oli kujundanud lava, kostüümid ja dekoori, rahastas [[Francois Franck|François Franck]].<ref name=":6" />