Epitaaf (kunst): erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
5. rida:
== Ajaloost ==
Epitaaf kujunes välja 14. sajandil<ref>Kunstileksikon. Eesti Klassikakirjastus, 2001</ref>. Varased epitaafid olid enamasti surnu matusekohaga vahetult seotud (epitaafi üks tähendusi ongi [[hauakiri]]), need kandsid surnu nime ja tiitlit ning vahel lisandus neile tekst palvega paluda lahkunu hinge eest. Alates 16. sajandist hakkas epitaaf olema hauakohaga füüsiliselt mitte seotud memoriaalkunstiteos<ref>[http://www.beyars.com/kunstlexikon/lexikon_2583.html Epitaph. – Das grosse Kunstlexikon von P.W. Hartmann]</ref>.
16.–17. sajandi luterlikus matusekultuuris olid kiriku seintele üles seatud epitaafid ehk mälestuspildid üks tähelepanuväärsemaid mälestamiskunsti teoseid. Epitaafe tellisid endale jõukad linnakodanikud, [[aadlik]]ud ning [[pastor]]id. Erinevalt hauakivist ei olnud epitaafi asukoht seotud matmiskohaga, samuti võis selle tellida juba inimese eluajal ning ammulahkunud pereliikme mälestuseks<ref>Merike Kurisoo, ''Ars moriendi'' – suremise kunst, EKM, 2013</ref>. Epitaafidel täiendati tekstiosa vahel surmasümbolitega, nagu [[kolp]] ja ristatud [[kont|kondid]]; maalitud pilti või [[madalreljeef]]i võis ümbritseda ümarplastiline dekoor, näiteks [[Ingel|inglid]] või leinavate perekonnaliikmete [[kõrgreljeef]]sed kujutised. Barokis võidi epitaafile anda [[Altariretaabel|altariretaabli]] kuju ja seda kasutatigi mälestusteenistuste pidamisel altarina<ref>[http://www.beyars.com/kunstlexikon/lexikon_2583.html Epitaph. – Das grosse Kunstlexikon von P.W. Hartmann]</ref>.
| |||