Hikikomori: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P pisitoimetamine
PResümee puudub
1. rida:
{{Keeletoimeta|kuu=august|aasta=2020}}
'''''Hikikomori''''' (引き籠もり või ひきこもり) on termin, mida kasutatakse nii Jaapani ühiskonnas levinud nähtuse kui ka seda puudutavate inimeste defineerimiseks. Termin tuleneb sõnadest ''hiku'' (引く tagasi tõmbuma) ja ''komoru'' (籠る eralduma, endasse tõmbuma) ning kirjeldab üldjuhul 20. eluaastates mehi, keda ilmestab pikaajaline eraldatus ühiskonnast.
 
==Definitsioon==
2010. aastal avaldatudaasta sõnaraamatus "Oxford Dictionary of English", kasutatakse mõiste selgituseks "(Jaapanis) ebanormaalne sotsiaalse kontakti vältimine, eriti täiskasvanud meeste puhul".<ref name="Stevenson" />
 
''Hikikomori'' täpne definitsioon ja määratlus varieeruvad sõltuvalt sellest, kas nähtust analüüsitakse meditsiinilisest või sotsiaalsest vaatepunktist. Kuigi termin on omane Jaapani ühiskonnas avalduva fenomeni kirjeldamiseks, ulatub nähtus ka väljapoole. Täpne Jaapanis olevate ''hikikomori''’de arv ei ole kindel ning varieerub eksperditi, kuigi 2016. aasta seisuga on selleks pakutud ligi 541 000 inimest Jaapani valitsuse uuringu andmetel.<ref name="Kyodo" />
 
Esmakordselt kasutas "terminit ''hikikomori''" terminit psühhiaater Tamaki Saitō 1998. aastal avaldatudilmunud raamatu pealkirjas "Shakaiteki hikikomori – owaranai shishunki" ("Sotsiaalne'sotsiaalne isolatsioon – lõppematu noorukiiga"'). Saitō väitis, et ''hikikomori'''t iseloomustab täielik eraldatus ühiskonnast, mis ilmneb üle kuue kuu koduseinte vahel viibimises. Mõned seevastu väljuvad oma toast aeg-ajalt kas söögikordade ajaks perekonnaga või poeskäiguks. Saitō lisas samuti, et ''hikikomori''’d on enamasti 20. eluaastate lõpus ja nende käitumise peamisi põhjuseid ei kirjelda mingi muu olemasolev psühholoogiline termin. Saitō hinnangul võib ''hikikomori''’de arv Jaapanis ulatuda üle ühe miljoni inimese, kuigi seda oletust ei toeta üksi ametlik uuring. Osad neist pole 15 või enama aasta jooksul toast väljunud. Nähtuse olemust arvesse võttes on tõepäraste uuringute läbiviimine keeruline ning täpset statistikat koostada raske. Enamik statistikasse kuulunutest on kas abi otsinud, otsimas või oma käitumisviisi teadvustanud.<ref name="Bio" />
 
''Hikikomori'' nähtust on mitmeti defineeritud. Võetud on arvesse kord sotsiaalset, kord psühholoogilist või psühhiaatrilist seisukohta. Enamikku juhtumitest ei saa seostada hetkel olemasolevate definitsioonidega psühhiaatrilistest haigustest. Samas arvatakse, et ''hikikomori'' on diagnoosina nii laialt levinud selle tõttu, et erinevalt tõsisematest psühhiaatrilistest haigustest on ''hikikomori''’ks olemine vähem stigmatiseeritud.<ref name="Teo2010" /> Võimalik, et ''hikikomori'' nähtust vaadatakse liiga meditsiinilisest seisukohast ja tegu on pigem sotsiaalse ilminguga <ref name="Dziezinski" />.
 
==''Hikikomori'' määratlemine==
45. rida ⟶ 46. rida:
''Hikikomori''’d on olnud tihemini meedia ning avalikkuse tähelepanu all pärast 2000. aasta rünnakut Kyūshū saarel, kus seitsmeteistaastane poiss lahkus esimest korda üle aasta oma kodust, võttis bussi kaasa noa ja mõrvas ühe ning vigastas veel mitut inimest. Eelnevalt oli ta internetifoorumis ''2channel'' kasutajanime ''neomugicha'' alt teatanud ette oma rünnakust. Rünnakujärgselt tekkis samasse foorumisse mitu imiteerijat, jäljendatud kasutajanimedega, kes teatasid rünnakutest, mida kavatsevad läbi viia ''neomugicha'' eeskujul. Nende rünnakud suudeti ära hoida.<ref name="Rizzo" />
 
''Hikikomori''’dest sai 21. sajandi algusaastatel uus aktuaalne teema. Aastatel 2002–2005 jooksis Jaapani riigitelevisioonis (NHK ehk Nippon Hoso Kyokai) eriprogramm, mis tõi välja ''hikikomori''’de katsumused. New York Times’isTimesis ilmusid 2006. aastal artiklid ''hikikomori''’de teemal.<ref name="Teo2010" /> Avaldati palju teoseid, mille peategelasteks või kõrvaltegelasteks on hikikomori’d, näiteks Ryu Murakami romaan "Parasiidid", manga ning hiljem anime "Tere tulemast NHK’sseNHK-sse" ("N・H・Kにようこそ!", [[Welcome to the N.H.K.]]).
 
==Illustreeriv juhtum==
Päris juhtumitest on kokku pandud hüpoteetiline näitejuhtum ''hikikomori''’st, illustreerimaks seisundi võtmeomadusi.
T.M. on 19-aastane keskklassi perest jaapanlane, kes elab vanematega kahetoalises korteris. Viimase kahe aasta sees on ta vaevu oma toast väljunud ja veedab seal 23 tundi päevast. Talle tuuakse kandikuga toitu, mille ema pärast valmistamist toa ukse ette jätab. Ta magab päeval ning ärkab õhtul, et minna internetti, külastada foorumeid, lugeda [[manga]]’t<nowiki/>t ning mängida videomänge. Tema akadeemiline taust on hea, kuid kaks aastat tagasi kukkus ta motivatsiooni puudumise tõttu keskkoolist välja. Põhikoolis puudus tihti koolist, vältis suhtlemist eakaaslastega ja põhjendas seda algkoolis kiusamise ohvriks langemisega.
 
Vaatamata vanemate julgustusele on T.M. keeldunud kutsekooli minemast või tööd otsimast. Vanemad viisid teda kohalikesse haiglatesse, kus tal diagnoositi depressioon ja skisofreenia. Psühholoogilistel testidel eitab ta masendunud tuju, ärevuse tundmist ning vastab enamikule küsimustest "Ma ei tea". Neuropsühholoogilised testid näitasid kognitiivsete ebaärasuste puudumist. Häiritud vaimse seisundi leidmiseks mõeldud ajuskaneeringute ja laboratoorsete uuringute tulemused polnud märkimisväärsete tulemustega. Katsed psühhotroopsete ainete ravikuuridega, kaasa arvatud antidepressantide ja antipsühhootikumidega, kukkusid läbi.<ref name="Teo2010" />